/nginx/o/2015/11/12/4693399t1h2758.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875352t1h3032.jpg)
BNS Akadeemia konverentsil «Venemaa 2020» kohtusid oma ala juhtivad eksperdid, kes rääkisid Venemaa minevikust, tänapäevast ja võimalikust tulevikust.
BNSi konverents «Venemaa 2020»: kas Venemaast saab Põhja-Korea või demokraatlik riik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanik Jüri Vendik räägib, kuidas Venemaal toimuvat on raske ette ennustada:
Arkady Moshes arutleb, kuidas saab Euroopa Venemaad mõjutada:
Opositsionäär Ilja Jašin räägib, mis võimalused temasugustel Venemaal on:
Päeva lõpetab paneeldiskussioon, mille käigus esitas Kadri Liik panelistidele küsimuse, kuidas lääs peaks Venemaaga suhtlema.
Oleg Kašin tõi välja, et eelnevad vastajad hakkasid seepeale rääkima, kuidas peaks Putiniga suhtlema. Ilja Jašin aga ütles, et lääs peaks tugevdama isikutevastaseid sanktsioone, sest need on mõjusamad kui riigivastased piirangud.
«Putin ei austa lääne liidreid, arvab, et nad on kaltsud. Kui jõuda olukorrani, kus ta peab ise kompromissi paluma, siis on võimalik diskussioonis sisuni jõuda. Ärge lubage tal rusikatega vehkida!» ütles Jašin.
Aleksei Levinsoni hinnangul peaks aga Venemaa puhul mitte seda arutama, kellega peaks Putini asendama, vaid pöörama tähelepanu sellele, mida riigis teha.
Jašin ütles publiku hulgast tulnud küsimusele, kus taheti teada Venemaa lagunemisperspektiivide kohta, et ka näiteks Kalinigradi eraldumine tooks Venemaa ühiskonnas kaasa üüratu psühholoogilise trauma. «Üks Vene opositsiooni ülesanne on lasta Venemaal mitte kokku kukkuda, sest see tooks kaasa etteennustamatud ja globaalselt ohtlikud protsessid,» arvas opositsionäär.
Ilja Jašin
Jašin: Putini jaoks on valimised nagu lips. Korralik inimene kannab lipsu, ka Obama kannab. Putin kannab ka. Kõik on nagu peab. #venemaa2020
— Anvar Samost (@anvarsamost) October 30, 2015- Putin on nagu püha kuju, kes on väljaspool kriitika ulatust. See on suur muutus – 2012 võttis linna keskklass probleemideta vastu loosungi «Putin on varas». Need olid inimesed, kes olid harjunud, et neil on valik – neil on võimalus vabalt valida, millist mobiiltelefoni nad tahavad, aga poliitikuid valida ei saanud.
- Inimesed tunnevad teatud fantoomvalu kadunud impeeriumi pärast. See valu annab tunde, et nad on seotud maailma sündmustega.
- See ei saa kaua kesta. On vaja kas riiki muuta või muutuda Põhja-Koreaks.
- Mingisugust revolutsiooni pole Venemaal hetkel küll loota, sest inimesed kardavad. Pärast 2012. aasta massiproteste lahkusid paljud põhjendatud või põhjendamatu hirmu tõttu Venemaalt. Ka ei motiveerinud protestijaid kuidagi Boriss Nemtsovi tapmine.
Medvedevit vaadati kui uut Gorbatšovi, kuid Gorbatšov ei oleks saanud oma uut poliitikat ellu viia, kui Andropol oleks elus olnud. Aga siin tuli Andropov tagasi.
Putinit vaadati kui inimest, kes alati sind kaitseb, kui mängid reeglite järgi, kuid äkki ilmnes, et Putin ei suuda isegi oma siseringi kaitsta.
Kadõrov on süsteemi kõige nõrgem lüli.
Aleksei Levinson
/nginx/o/2015/10/30/4646391t1h5cfd.jpg)
Lõunapausi järel räägib praeguse Venemaa taustast üks Venemaa tuntumaid sotsiolooge Aleksei Levinson:
Levinson: Putini toetust hoiab ühiskondliku teadvuse avalik diskursus. Teadvuse alumisel korrusel on privaatne diskursus. #venemaa2020
— Anvar Samost (@anvarsamost) October 30, 2015Tähelepanuväärne hulk venemaalasi peab Putinit "demokraadiks" ja seda sõna negatiivses tähenduses - Aleksei Levinson. #venemaa2020
— Anvar Samost (@anvarsamost) October 30, 2015- Arvan, et Venemaa ei ole ainukene riik, mida me tunneme, mis töötab just selliselt: on ebaefektiivne, ajalooliselt ebameeldiva suhtumisega ja väga ebameeldivate käsitlustega.
- Jaapanlased suutsid sellest kahetaktilisest süsteemist näiteks väljuda ja läänega normaalsed suhted luua.
- Ma ei oska nimetada kuupäevi, millal on Venemaal toimunud jälle üleminekud uude tsüklisse. Ma võin öelda aga, et üleminekud toimuvad igal juhul ja öelda, mida selleks vaja on. Selleks pole üldse palju vaja.
- Medvedevi lühikese võimu ajal publitseeriti tema nimel väga liberaalse sisuga artikleid ja tehti seda riigi peavoolumeedias. Need olid väga liberaalses sisuga, ent neid ei võtnud omaks ei intelligents ega keegi teine. Need olid püüd Gorbatšovi perestroikat ümber mängida. Vastuvõtmatus oli uskmatus – inimesed ei uskunud, et võim selliseid üleskutseid teeb.
- Suur pööre toimus Bolotnaja väljaku meeleavaldustega. See poliitiline vapustus omas suurt mõju. Liberaalne diskussioon tõrjuti selle järel avalikust ruumist. Nüüd on meil see, mis on. Me liigume täiesti vastupidises suunas kui Gorbatšovi ajal - siis liikusime liberaalses suunas, nüüd täiesti vastupidi.
- Majandusolukorra halvenemine Vene presidendi Vladimir Putini võimu ei nõrgenda ja võib seda isegi tugevdada.
Maidanil valatud veri oli sõnum / muudeti sõnumiks Venemaal muutust soovinud inimestele - Aleksei Levinson. #venemaa2020
— Anvar Samost (@anvarsamost) October 30, 2015- Putini puhul saab rääkida kolmest võimuperioodist.
- Kõigepealt oli see Putin, kes tõusis võimule ja oli seal 2012. aastani. Tema reiting oli 60 protsenti. See hulk inimesi oli talle lojaalne.
- Seejärel oli Putin segaduses – 2013. aastani. Ta pidi muutma oma suhteid rahvaga ja oli sunnitud otsima midagi muud peale eksootiliste poseeritud piltide, ta pidi saavutama poliitilise tugevuse.
- Ta leidis patriotismi. Järgnes järsk agressioonipoliitika. Riigis toimusid väga dramaatilised sündmused. Juurde kogutud üle 20 reitingupunkti tähendavad kümneid miljoneid inimesi. Kus nad varem oli? Nad oli kas need, kes ei vastanud või olid teatud opositsioonis või neutraalsed.
Putin on alati öelnud, et nõrku lüüakse. Sestap tuleb olla tugev.
Levinson: rahva ja võimu suhe pole Venemaal kunagi omanud lepingu iseloomu - see pole teile Poola. #venemaa2020
— Anvar Samost (@anvarsamost) October 30, 2015Arkady Moshes
/nginx/o/2015/10/30/4645607t1h821e.jpg)
Soome Välispoliitika Instituudi programmidirektor Arkady Moshes räägib Venemaa ja Euroopa suhetest, mida ei saa kindlasti vaadata samamoodi nagu enne sündmusi Ukrainas.
- Praegu ei seisa me silmitsi kriisiga, millest saab lihtsalt üle saada ja pöörduda tagasi tavapärase oleku (business as usual) juurde.
- Strateegiline partnerlus Venemaaga on loodud teistsuguse Venemaa jaoks – sellise jaoks, mis on vähem rikas ja vähem pealetükkiv.
- 1991 – 2003 oli Venemaa potentsiaalne strateegiline partner, mis nägi ELi eduloona. Pööre leidis aset 2004. aastal, mil Venemaa sisemised arengud viisid riigi nö Euroopa valiku hülgamiseni.
- 2004 – 2013 võib iseloomustada vajadusest tuleneva majanduspartnerluse arendamine, see ei olnud valiku küsimus.
- Sellesse ajajärku jääb Venemaa ja ELi otsese geopoliitilise kontakti tekkimine – EL laienes jõuliselt Venema piiri äärde.
- Toimus Ukraina oranž revolutsioon, Iraagi sõda – need muutsid mõlemad Venemaa naabruses toimuvat.
- Ilmnema hakkas üha enam väärtuste lõhe. Euroopa liit aga ei suutnud tunnistada probleemi sügavust ja sestap üritas suhteid Venemaaga elustada. Pärast Gruusia sõda 200. aastal pöörduti peagi tagasi nö business as usual käitumise juurde. ELi reaktsioon oli pigem bürokraatlik kui poliitiline.
- Venemaa jaoks ei ole Euroopa enam suveränne - suveräänseid riike on alles kaks ja need on Ameerika ja Hiina. India poolenisti.
- Euroopat tajub Venemaa nii moraalses kui majanduslikus mõttes alla käivana: Venemaa hinnangul on Euroopa küll ebasõbralik, kuid ka nõrk partner.
- Ühe stsenaariumi kohaselt Euroopa ja Venemaa suhted halvenevad üha edasi, teise järgi võidab majanduslik pragmatism ja suhted paranevad. Paljud ärid on Venemaa turus pettunud ja ei tule kunagi sinna tagasi.
Oleg Kašini ja Jüri Vendiku dialoog meediast
Kadri Liik rõõmustab võrdsuse olemasolu üle. Oleg Kašin osaleb konverentsil koos lapsega.
Gender equality activists, see and rejoice! @KSHN speaking at a seminar in Estonia. pic.twitter.com/V54WCmUVi1
— Kadri Liik (@KadriLiik) October 30, 2015Kašin: On vaja uut meediaplatvormi. Praegu ei ole midagi, mille järgi kirjeldada Venemaad. Millised on Venemaa väärtused? Ei ole selge.
Kašin: Lääne meedial on raskusi Venemaa kajastamisega - peab kirjutama Šoigu lossist, aga ei saa, kuna Šoigu ei kommenteeri. #venemaa2020
— Anvar Samost (@anvarsamost) October 30, 2015Kašin: Venemaa keskne meedia on Putin. Peamine alternatiivmeedia on Navalnõi.
Vendik: Venemaal ei ole tegelikult võimalik sõltumatut meediakanalit luua. Võibolla on erand siin Aleksander Lebedev ja tema Novaja Gazeta.
Gleb Pavlovski
/nginx/o/2015/10/30/4645227t1hf2e7.jpg)
Konverentsi avaesineja, politoloog Gleb Pavlovski sõnul saab kõike Venemaal toimuvat selgitada ka ilma riigipea Vladimir Putini isikut mängu toomata. «See on süsteemi mittepersonaalsete omaduste personifitseerimine,» ütles ta.
Pavlovski: propaganda on riiklik teenus, mis annab isikule argumente mis toetavad tema viha naabri vastu. #venemaa2020
— J. Krishtafovitsh (@krishtafovitsh) October 30, 2015Oma ettekande ehitas Pavlovski üles ideele, et Venemaa olukorda tasub vaadata lähtuvalt selle finaalist, saamaks aru, mis toimub tänapäeval. Nii näiteks ei saa praeguseid tegevusi selgitada imperialistliku strateegia elluviimisega.
Pavlovski: propaganda on ühiskonna tellimuse tulemus. Kui ei ole sotsiaalset baasi, siis propaganda ei tööta. #venemaa2020
— Anvar Samost (@anvarsamost) October 30, 2015«See, mis toimus Ukrainas ja Süürias, pole seotud imperialistlikuga lähenemisega. See täidab etenduslikku funktsiooni, mis maskeerib riigi nõrkust,» arvas Pavlovski.
Politoloogi sõnul on Venemaa puhul iseloomulik, et rasketest olukordadest poliitikas väljutakse nii, et luuakse veel raskemaid olukordi. «Mina nimetan seda Vene Föderatsiooni süsteemiks,» ütles ta.
Konverentsi päevakava:
Moderaator: Jüri Vendik (Maloverjan), BBC Vene talituse korrespondent
10.15 – 10.25 Avasõnad:
Jüri Vendik (Maloverjan), BBC Vene talituse korrespondent
10.25 – 11.20 Ettekanne:
Gleb Pavlovski, Efektiivse Poliitika Fondi president
11.20 – 12.15 Dialoog:
Oleg Kašin, Venemaa ajakirjanik
Jüri Vendik (Maloverjan), BBC Vene talituse korrespondent
12.15 – 13.00 Ettekanne:
Arkady Moshes, Soome Välispoliitika Instituudi programmidirektor
13.00 – 14.00 Lõuna
14.00 – 14.45 Ettekanne:
Alexei Levinson, Levada Keskuse uuringujuht
14.45 – 15.50 Dialoog:
Jaanus Piirsalu, Postimehe korrespondent Moskvas
Ilja Jašin, Vene opositsionäär
15.50 – 17.00 Diskussioonipaneel:
Alexei Levinson , Levada Keskuse uuringujuht
Ilja Jašin, Vene opositsionäär
Oleg Kašin, Vene ajakirjanik
Kadri Liik, Euroopa Välissuhete Nõukogu programmidirektor, ajakirjanik ja analüütik