Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Triin Pohlak: tervislik eluviis algab kodust ja koolist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Triin Pohlak | FOTO: Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts

Ülekaalulisus on Eestis probleem nii laste kui ka täiskasvanute hulgas. Triin Pohlak arstiteaduse üliõpilaste seltsist kirjutab, mida saavad teha riigivõim, lapsevanemad ja koolid, et Eesti laste tervisekäitumine tagaks neile terve ja rõõmsa täiskasvanuelu.

Sotsiaalne keskkond, ühiskondlikud normid ning kodust kaasa antud väärtushinnangud mõjutavad noort inimest nii otseselt kui kaudselt palju aastaid. Samamoodi mõjutavad last mitmesuguste tõekspidamiste taustal tekkida võivad tervisekahjustused. Näideteks võib siinkohal tuua laste vaktsineerimata jätmise või äärmusliku taimetoitluse.

Viimasel ajal on Eesti elanikkonna ülekaalulisus aktuaalne teema nii täiskasvanutest kui ka lastest rääkides. 2009/2010. õppeaastal 11–15-aastaste kooliõpilaste seas tehtud rahvusvahelise tervisekäitumise uuringu (HBSC – Health Behaviour of School-aged Children) raportis märgiti, et nimetatud vanusegrupis on 17 protsenti poistest ja 11 protsenti tüdrukutest rasvunud või ülekaalulised.[1] Enam-vähem sama on näidanud Eesti koolitervishoiu mõõtmistulemused.[2] Teiste uuringus osalenud Euroopa riikide ning USA ja Kanadaga võrreldes ei ole Eesti olukord iseenesest veel väga halb, kuid üha enam muret teeb ülekaalulisuse aina suurenev levik. Ülekaalulisus ja rasvumine oma lühi- ja ka pikaajalise mõjuga on tõsine oht tervisele ning psühhosotsiaalsele heaolule.

Kuigi pärilikul eelsoodumuselgi on oma roll, ei saa ainult geenide taha pugeda, õigustamaks lapse (või iseenda) rasvumist. Üldjoontes võib ülekaalulisust soodustavad põhjused jagada kaheks: vähene liikumine ja vale toitumine, kusjuures pahatihti soodustab üks teist. Söömine on ülekaalu tekke või tekkimata jäämise juures palju tähtsam tegur kui füüsiline aktiivsus,[3],[4] mistõttu ei tohiks arvata, et regulaarselt trennis käies tohib süüa valimatult kõike ja suurtes kogustes. Samal ajal tuleb meeles pidada, et ka rohke suhkrusisaldusega jookide tarvitamine on ebatervislik, isegi kui janukustutajana magusat karastusjooki juues ei pruugi seda niimoodi tajuda. Vale toitumine on näiteks diabeedi (eeskätt liigne suhkur) ja südame-veresoonkonnahaigustele (eeskätt liigne rasv ja sool) riskifaktor, need haigused omakorda halvendavad nii elukvaliteeti kui ka lühendavad eluiga. Kuigi sport on ülekaalulisuse vastu võitlemisel ja tervisliku elu tagamisel väga oluline, ei suuda treenimine üksipäini valest toitumisest tingitud kahju korvata.

Lapsevanemad peavad oma käitumise mõju meeles pidama, olema heaks eeskujuks ning tagama, et igapäevane elu oleks võimalikult tervislik. Kodused kombed loovad aluse harjumustele, millest on hiljem juba väga raske vabaneda. Siiski ei ole kodu ainus koht, mis last mõjutab. Koolis saab laps päeva ühe olulisema toidukorra – lõunasöögi. Rahasumma, mis koolilõuna jaoks eraldatakse, ei ole küll väga suur ja kindlasti pole koolilõuna kvaliteet kõikjal Eestis ühesugune, kuid sellest hoolimata nähakse enamasti palju vaeva toidu tervislikkuse nimel: arvutatakse täpselt energia ja toitainete sisaldus ning tagatakse mitmekesisus. Muretsemiseks annavad aga põhjust koolipuhvetid. Näen, et sageli on puhvetites müüdav toit kõike muud kui tervislik. Lapsed saavad osta saiakesi, maiustusi ja suhkrustatud karastusjooke, kuid samal ei leia tihti koolipuhvetist puu- ja juurvilju – just neid toiduaineid, mida Eesti lapsed ka HBSC uuringu järgi niivõrd vähe tarvitavad! Leian, et riik ja kool peavad seisma hea selle eest, et noor saaks koolisööklast kaasa haarata mõne tervisliku vahepala.

Näen, et üks suuri valupunkte on ka toiduainetetööstuse käitumine, suured reklaamid ja sagedased sooduspakkumised. Jah, see probleem on eksisteerinud kaua, kuid varasemaga võrreldes jõuab reklaam interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel lasteni palju kergemini. Noored on reklaami mõjule väga vastuvõtlikud ning tootjad kasutavad seda osavalt ära.[5] Pidevalt tullakse välja uute sooduskampaaniate ja mängudega. Hüüdlause «Iga kolmas pudel võidab!» on pannud nii mõnegi lapse ostma rohkem kui ühe limonaadipudeli päevas, lootuses saada mõni tasuta, mistõttu tarbitava karastusjoogi kogus aina kasvab. Leian, et seesuguste suhkrujookide hinda tuleks tõsta, kuid tegelikkuses pakutakse neid järjest soodsamalt. Usun, et näiteks suhkrumaksu pealt kogutud raha saaks edukalt suunata puu- ja juurviljade hinna alandamiseks või muul viisil tervislikuma toitumise soodustamiseks. Kui puuviljade ja maiustuste hinna vahe oleks suurem, sirutaks ehk rohkem noori käe just puuviljade järele. Oleks tore näha, kuidas kampaania «Iga kolmas kork võidab» asemel ahvatletaks inimesi hoopis kampaaniatega «Viis banaani kolme hinnaga» või «Ühe kapsa ostmisel saad teise pealekauba».

Teine suur osa ülekaalulisuse probleemist, nagu eespool mainitud, on liiga vähene liikumine. HBSC uuringu raporti järgi on iga päev piisavalt palju aega (vähemalt 60 minutit) füüsiliselt aktiivsed vaid murdosa 11–15-aastastest koolinoortest. Palju määravad kodust saadud väärtushinnangud ja lapsevanemate füüsiline aktiivsus. Kui lapsevanem tuleb pärast väsitavat tööpäeva koju, haarab külmkapist näiteks õlle, heidab diivanile pikali ning veedab sedamoodi oma õhtu, on ta näidanud eeskuju, mis soodustab lapse samasugust käitumist – lihtsalt logelemist. Kui aga vanem on aktiivne ning haarab ka oma võsukese juba maast madalast aktiivsesse tegevusse, nagu näiteks rattasõitu või pallimängu, siis jääb hoopis seesugune vaba aja veetmise viis kui norm lapsele meelde. Liiga tihti minnakse lihtsama vastupanu teed – ka juba väikelastele antakse näppu puuteekraaniga nutiseade, mis võib köita lapse tähelepanu tundideks. Ise aga saab samal ajal mugavalt tegelda millegi muuga.

Koolil kui noorte inimeste mõttemaailma vormijal on samuti väga tähtis roll. Sellest, millised on kooli kehalise kasvatuse tunnid, võib paljuski sõltuda lapse kuvand sportimisest üleüldiselt. Pealegi on kaks 45-minutilist koolitundi pahatihti ainsad spordihetked terves nädalas, mistõttu on kooli hoiakutel ja kehalise kasvatuse õpetaja tegevusel suur mõju laste trenniharjumuste kujundajana. Kehalise kasvatuse õpetajate ülesanne on tagada, et tunnid oleksid lastele huvitavad ja samal ajal sportlikust aspektist mitmekesised, kusjuures arvestada tuleks ka igaühe individuaalse võimekuse ja eripäraga. Kas praegune süsteem õpetajatel seda kõike teha võimaldab, on iseküsimus. Kehalise kasvatuse tunnid võiks muuta õppetöö igapäevaseks osaks. Koolipäevad on sageli pikad ning õppekoormus suur, kuid tervise seisukohalt on ainult hea, kui kõigil oleks võimalus ja kohustus koolipäeva keskel aktiivselt liigutada. Pealegi aitab füüsiline aktiivsus pea värskena hoida ja õppetükkidele keskenduda.[6] Alles hiljuti «Aktuaalses kaameras» näidatud lugu Noarootsi koolist, kus seoses üleeuroopalise spordinädalaga alustati hommikut joogaga, tegi meele rõõmsaks. Miks mitte keset matemaatikatundi ka mõned võimlemisharjutused teha?

Murekohaks on ka huvitegevuse, sealhulgas trennide kallis hind. Sageli ei ole vanematel võimalik lapse trenniskäimise eest maksta või saavad nad võimaldada talle ainult ühe huviringi, isegi kui laps ise sooviks tegeleda mitme huvialaga. Nii on kerge tekkima olukord, et laps liigutab end aktiivselt ainult kaks korda nädalas, suurema osa ajast veedab aga arvuti või teleka taga sihitult aega surnuks lüües. Siinkohal oleks parim lahendus suurendada otseselt lastele määratud toetusi, eelkõige toetusi koolivälisele huvitegevusele, mille puhul on garanteeritud, et need lähevad õigeks otstarbeks ja laste heaks. Ühtlasi vähendaks suurema hulga sümboolse tasuga huviringide olemasolu võimalust, et vaba aega kulutatakse niisama sõpradega hängides ja sealt edasi juba potentsiaalselt  halvale teele kaldudes, kus kaaslasteks saavad alkohol, suits ja narkootikumid. Kindlasti ei suuda ainult huviringid noorte riskihuvi ja keelatu katsetamise iha kaotada, kuid mida rohkem on võimalusi enese igakülgseks proovilepanemiseks, seda väiksem on tõenäosus, et satutakse varases eas halbade harjumuste küüsi.

Kindlasti ei tohi ülekaalulisuse vastu võideldes unustada ka teist äärmust – alakaalulisust, mis on eluohtlik terviseseisund. Ühiskonnast tulevad signaalid ja iluideaalid võivad noore, haavatavas eas inimese küllalt kergesti söömishäirete teele juhtida. On nii palju, mida me ise saame oma keha heaks ära teha, kuid parem oleks, kui saaksime seda teha keskkonnas, mis soodustab tervislikku eluviisi ja tervislikke valikuid. Oleks privileeg elada maailmas, kus tervislike otsuste tegemine ei ole mitte kallis lõbu, vaid iseenesestmõistetav elu osa, ning hoopiski ebatervislikkus on see, mille eest tuleb rohkem raha või asjatut energiat kulutada.

[1] Aasvee K, Eha M, Härm T, Liiv K, Oja L, Tael M. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine 2009/2010. õppeaasta Eesti HBSC uuringu raport. Tervise Arengu Instituut, 2012.

[2] Eesti Haigekassa, 2013.

[3] Luke A, Cooper RS. Physical activity does not influence obesity risk: time to clarify the public health message. Int J Epidemiol 2013;42:1831-6

[4] Malhotra A, Noakes T, Phinney S. It is time to bust the myth of physical inactivity and obesity: you cannot outrun a bad diet. Br J Sports Med 2015;49:967-968

[5] Boyland EJ, Whalen R. Food advertising to children and its effects on diet: review of recent prevalence and impact data. Pediatr Diabetes 2015;16(5):331-7

[6] Hillmann CH, Erikson KI, Kramer AF. Be smart, exercise your heart: exercise effects on brain and cognition. Nat Rev Neurosci 2008;9(1):58-65

Tagasi üles