Enne kui alustan... Sõltuvus ei ole alati halb, oleneb lihtsalt, millest sõltuvuses olla. Autor on igatahes sõltuvuses. Lugeja on ka sõltuvuses. Elu ei pea liiga tõsiselt võtma, kirjutab Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi endine president Kadri Kasak.
Me ei ela üksi. Enamasti seetõttu, et ei taha. Oleme ümbritsetud teistest inimestest, kes mõjutavad meid iga päev ja iga kell, sest kõik mutrikesed on vähemal või suuremal määral omavahel seotud ja sõltuvuses.
Alkoholisõltuvus kui selline on psühhiaatriline diagnoos. See on küll Eesti ühiskonnas laialt levinud haigus (hinnanguliselt kuni 60 000 haigestunut), kuid enamik meist diagnoosikriteeriume õnneks ei täida. Kui aga meie seas käib ringi kas või kümnendik kuuekümnest tuhandest, siis katsu sa leida eestimaalast, kes oleks oma tegudes ja otsustes täielikult vaba alkoholist ehk alkoholsõltumatu.
Maatriks, milles elame, on kapitalism. See loob illusiooni, et kelle käes raha, selle käes võim ja võim on kindlasti midagi, mida tasub omada. Niisiis soovivad mõned inimesed aina rohkem ja rohkem raha teenida, et rohkem võimu omada. Alkohol on ideaalne kaup, mille pealt teenida. See on kohest naudingut pakkuv ja mis veelgi tähtsam – sõltuvust tekitav.
Süües kasvab isu ja mõnikord juhtub, et alkoholitootjatele ei piisa sellest, et müüdav kaup on ise juba väga atraktiivne ning justkui kärbselint enam enda küljest lahti ei lase.
Alkoholitööstus on Eestis päris suur ning pakub tööd ligikaudu tuhandele inimesele. Nende inimeste sissetulek sõltub otseselt tarbitava alkoholi hulgast. Lisaks veel alkoholi transportijad, hulgi- ja jaemüüjad ning loendamatud baarid, klubid ja kohvikukesed, kellest – mis seal salata – tubli osa teenivad oma kasumi alkoholi vahendamise kaudu. Kõik nad on vähemalt kaudses mõttes alkoholisõltuvuses (baaripersonalist kahjuks paljud ka otseses).
Alkoholi turustamine
Süües kasvab isu ja mõnikord juhtub, et alkoholitootjatele ei piisa sellest, et müüdav kaup on ise juba väga atraktiivne ning justkui kärbselint enam enda küljest lahti ei lase. Et isu täita, soovivad tootjad, et rohkem tegelasi nende kraami prooviks, ja lausa meelitavad kärbseid lindi äärde. Inimkärbeste meelitamisvahendiks on turundus, mille maagilist kepikest viibutades arvud mitmekordistuvad. Vastasel juhul seda ei eksisteeriks.
Turundus on nagu mitme peaga lohe: kõige suuremad pead on vähemalt seni olnud tele-, raadio- ja trükireklaam. Aga siis on veel üritusturundus, sponsorlus, internetiturundus, sotsiaalmeedia turundus, ristturundus ja kõik need ülejäänud. Ja igas turundustööstuse sektoris töötab palju tegusaid ja loomingulisi inimesi.
Eestis on väikese turumahu tõttu üpris keeruline suurt äri teha ja ka projektide eelarved kipuvad pigem kasinaks jääma. Pole imestada kui alkoholiturundus, mis Eesti mastaabis suurt raha liigutab, paljudel tegijatel suud vett jooksma ajab. Kui see nii ei oleks, siis oleks eetilistel põhjustel need tööd vastu võtmata jäetud ning hoopis Tervise Arengu Instituudile pro bono't tehtud. Arvestatavast hulgast turundus- ja reklaamiinimestest on saanud sõltuvad.
Sõltuvus loob enda ümber uut sõltuvust, sest turundus toimib. Nii nagu noor (ka paljude 18+ inimeste emotsionaalne mina on tegelikult endiselt alaealine) ei ole sõltumatu koolikaaslastest, ei ole ta kindlasti sõltumatu ka meedia loodud illusioonidest. Kui noor inimene tahab olla popp ja alkoholireklaam pakub talle illusiooni, et alkoholijoomine on popp tegevus, siis võib juhtuda, et ta seda teed mööda ka läheb.
Alkoholikultuur
Lisaks otsesele reklaamile loob turundus ka kultuuri. Näiteks pidupäevakultuuri – alkohol on osa isegi ametlikest vastuvõttudest, rääkimata tantsupidudest. Eestlaseks olemise kultuuri (nt Viru Valge sinimustvalgesse mähituna või A le Coqi laulu- ja tantsupeokampaania). Meheks olemise kultuuri. Lahe olemise kultuuri (100 protsenti pehmovaba õlu – Saku). Lõõgastumiskultuuri ja nii edasi...
Lisaks turundusinimestele kaasatakse kultuuriloomesse mõistagi ka rahva poolt armastatud ja austatud kultuuriinimesi – näitlejaid, lauljaid, sportlasi. Kaasamise ja sõltuvuse levitamise vormiks on sponsorlus. Näiteks Eesti Kontsert on konjakisõltuvuses ja peab Hennessy uusaastakontserte. Õlletootjad aga varustavad erinevaid muusikafestivale omanimeliste lavalaudadega ja sportlastele pakuvad lausa terveid halle.
Kultuuriinimeste kaasamine on Eestis lausa seadusega sätestatud, sest alkoholiaktsiisist läheb Kultuurkapitalile kolm protsenti. See pole küll teab mis suur summa, kuid piisav, et end tihtipeale rahakitsikuses vaevlevaks tunnistanud kultuur sellest pahaaimamatult kinni ei hoiaks. See kõik ei tähenda, et alkoholita jääks kultuur ja sport rahast ilma – kui on tahe, siis on ka lahendus. See tähendab aga, et kardetakse, et nii võib juhtuda, ja hirmul on suured silmad.
See on terve linnatäis inimesi, kellele makstakse tingimusel, et kaaskodanikud alkoholi tarbivad. Loodud on majanduslik sõltuvus, sest riigikassasse laekub makse ja kasvatatakse SKTd. Kasu on küll näiline ja vaadeldav ainult ühe nurga alt, kuid poliitikategemisel võib juhtuda, et see ei ole oluline.
Kultuuriloomine õnnestub – see on alkoholist suhteliselt läbiimbunud ja alkoholireklaamides lubatakse ikka veel ilusamat elu. Eelsoodumusega inimesele muutub alkoholist sõltumatuks jäämine väga keeruliseks. Pudel lausa veeretatakse jalge ette, et inimene kindlamalt selle otsa komistaks.
Sõltuvus
Otseses füüsilises sõltuvuses inimene on omaette nähtus. Juba diagnoosikriteeriumid ütlevad tema kohta, et tal puudub kontroll ning teda ümbritsevad inimesed on alkoholitarbimisest vähem olulised. Sellel sõltlasel on naine/mees ja lapsed, ema-isa ja sõbrad. Ka võhivõõrad võivad purjus sõltlase tee peale ette jäädes kannatada saada. Tema lapsed võivad küll ise kaineks jääda, kuid düsfunktsionaalseid käitumismustreid kannab ta tihtipeale edasi ka oma lastele.
Ka uuringutega on näidatud, et alkohoolikute lastel on rohkem sõltuvusi ja käitumishäireid. Psühhiaatriahaiglas töötades ja skisofreenikute või muude raskete psüühikahäiretega patsientide elulugudest võib tihtilugu leida viiteid alkohoolikust vanemale.
Astudes sammu veel kaugemale ja võimalik, et liiga kaugele, on isegi tervisega tegelevad inimesed – terviseedendajad, terapeudid ning arstid – sõltuvuses alkoholist ja tema tekitatud kahjude kõrvaldamisest.
Kui meil ei esineks liigtarvitamist, peaksid mõned terviseedendajad enda professionaalsele elule täiesti uue mõtte leidma. Maakonnahaiglate erakorralise meditsiini osakonnad võiksid lausa pooltühjaks jääda ning terapeutidel poleks enam nii palju katkiseid hingi, mida kokku nõeluda.
Alkohol on meiega pikalt koos olnud ja hästi elanud. Hoolimata arvukatest terviseedendajatest, karskusliikumisest, arstide manitsustest ning haigustest, vägistamistest, perekonna purunemistest, uppumistest, põlemistest ja muudest kannatustest püsib ta kui truu koer visalt meie kõrval. Ja me oleme rahul, sest muidu saadaksime ta ju minema. Me armastame teda, mis sellest, et ta meid igast otsast purenud on.
Psühhiaatriliselt lähenedes ongi üks sõltuvuse tunnuseid kas teadlik või alateadlik uskumus, et sõltuvusliku käitumise lõppemine on kuidagimoodi kahjulik (näiteks kirjanik võib mõelda, et kui lõpetan joomise, ei ole mul enam ainest kirjutamiseks). Sellega kaasneb hirm ja kas või alateadlik resistentsus sõltuvuse lõppemise suhtes. Just see ongi trikk, miks on sõltuvustest nii keeruline vabaneda.
Sõltuvustest on siiski võimalik vabaneda. Esimene samm vabanemise teel on probleemi tunnistamine. Oleme juba nentinud, et alkoholi liigtarvitamine on meie ühiskonnas probleem ja sellega tuleb tegeleda. Indiviididena ei ole me aga alati jõudnud arusaamiseni, et ka meil on roll selle sõltuvuse taastootmisel.