Ka teisipäev oli elev päev, sest sotsiaalmeedias läks ringlusse Daniel Vaariku Twitteris postitatud pilt Liviko turunduskampaaniast, mille eesmärgina oli selgelt nimetatud: «elavdada Viru Valge brändi ja tuua see noorte sihtgrupile lähemale.» Vaarik küsis, kas keegi alkotootjatest oskab sellele pildile pakkuda mõistuspärase allkirja, kuna ta arvas esiotsa, et tegemist on naljaga.
Nii on selle kõige valguses neid, kes patsutavad Ossinovskile õlale ja ütlevad, et väga õige algatus – meie alkoholipoliitikat tuleks veelgi karmistada –, kui ka neid, kelle sõnul on tegemist ultraradikaalse lähenemisega, mis tegelikult probleemi ennast – ehk Eesti rahva liigset alkoholilembust – ei lahenda. Nii värske seaduseelnõu kui ka tekkinud vastureaktsioonide juures võiks norida terve rea asjade üle, laskuda kirglikku alkoholipooldajate-keelustajate diskussiooni.
Ma teeks aga midagi märksa lihtsamat. Ühel mu õppejõul on hüpoteeside ja uurimusprobleemide puhul kombeks testida asja tehtavust ja esitada kontrollküsimus: ja mis siis? Miks peaks see kellelegi korda minema? Mis reaalselt muutub? Nii esitasin minagi kogu elevuse keskel endale mõned lihtsad küsimused.
Kas hakkan kõigi muudatuste valguses vähem alkoholi tarbima? Ei usu. Kas hakkan lamenti lööma, sest riik teeb mulle kui alkoholitarbijale ülekohut? Vaevalt.
Kas hakkan kõigi muudatuste valguses vähem alkoholi tarbima? Ei usu. Kas hakkan lamenti lööma, sest riik teeb mulle kui alkoholitarbijale ülekohut? Vaevalt. Kas endise noorsootöötajana usun, et selline asi vähendab ka reaalselt alaealiste alkoholi tarbimist? No kui sa pole just ülinaiivne, siis see on küll viimane asi, mida keegi sellise asja puhul eeldab.