Siiri Liiva: alkohol kaob pilgu alt, ja mis siis?

Siiri Liiva Foto: Eero Vabamägi

Esmaspäev oli elev päev. Sotsiaalministeerium avaldas pikalt vaka all hoitud eelnõu alkoholi- ja reklaamiseaduste muutmiseks. Lisaks juba varem teada olnud asjaoludele, et lähiaastatel plaanib riik keelustada alkoholimüügi tanklates ja käsib supermarketitel alkoholi inimeste silma alt ära panna, oli seal mitmeid ootamatusi. Nende hulgas näiteks happy hour’i ära keelamine pubides, alkoholi välireklaami keelustamine ja olulised sisupiirangud.

Ka teisipäev oli elev päev, sest sotsiaalmeedias läks ringlusse Daniel Vaariku Twitteris postitatud pilt Liviko turunduskampaaniast, mille eesmärgina oli selgelt nimetatud: «elavdada Viru Valge brändi ja tuua see noorte sihtgrupile lähemale.» Vaarik küsis, kas keegi alkotootjatest oskab sellele pildile pakkuda mõistuspärase allkirja, kuna ta arvas esiotsa, et tegemist on naljaga.

Nii on selle kõige valguses neid, kes patsutavad Ossinovskile õlale ja ütlevad, et väga õige algatus – meie alkoholipoliitikat tuleks veelgi karmistada –, kui ka neid, kelle sõnul on tegemist ultraradikaalse lähenemisega, mis tegelikult probleemi ennast – ehk Eesti rahva liigset alkoholilembust – ei lahenda. Nii värske seaduseelnõu kui ka tekkinud vastureaktsioonide juures võiks norida terve rea asjade üle, laskuda kirglikku alkoholipooldajate-keelustajate diskussiooni.

Ma teeks aga midagi märksa lihtsamat. Ühel mu õppejõul on hüpoteeside ja uurimusprobleemide puhul kombeks testida asja tehtavust ja esitada kontrollküsimus: ja mis siis? Miks peaks see kellelegi korda minema? Mis reaalselt muutub? Nii esitasin minagi kogu elevuse keskel endale mõned lihtsad küsimused.

Kas hakkan kõigi muudatuste valguses vähem alkoholi tarbima? Ei usu. Kas hakkan lamenti lööma, sest riik teeb mulle kui alkoholitarbijale ülekohut? Vaevalt.

Kas hakkan kõigi muudatuste valguses vähem alkoholi tarbima? Ei usu. Kas hakkan lamenti lööma, sest riik teeb mulle kui alkoholitarbijale ülekohut? Vaevalt. Kas endise noorsootöötajana usun, et selline asi vähendab ka reaalselt alaealiste alkoholi tarbimist? No kui sa pole just ülinaiivne, siis see on küll viimane asi, mida keegi sellise asja puhul eeldab.

Minu meelest iseloomustab meie ühiskonda viimastel aastatel kerge hüsteeria asjade osas, millega nõutakse üleregulatsiooni seal, kus riik tegelikult peaks usaldama oma inimesi – mõtlemisvõimelised kodanikud oskavad ise valikuid teha ja saavad hakkama ka oma laste kasvatamisega, selgitades neile ise, millised on alkoholi tarbimisega kaasnevad ohud ja probleemid.

Kaldun nõustuma pigem sellega, et tegemist on lihtsalt kellegi – või konkreetselt ühe poliitiku – katsega lõigata poliitilist kasu. Et pärast saaks öelda, Ossinovski oli kõva mees, karmistas Eesti alkoholipoliitikat. Ja mis siis? Paari aasta pärast ei mäleta enam keegi neid tänaseid elevaid hetki, halvemal juhul ei mäletata ka enam seda, kes oli Jevgeni Ossinovski.

Olulisem on see, kuidas me ise alkoholi suhtume ja suhestume – ennekõike on tegemist üldise kultuuri, mitte regulatsiooni küsimusega. Praegune lähenemisviis paneb mind kodanikuna lihtsalt õlgu kehitama: no ja siis?