Maire Forsel: maksunumbrite taga tuleb näha ka inimest

, Leisi Lapikoja omanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saaremaa väikeettevõtja Maire Forsel.
Saaremaa väikeettevõtja Maire Forsel. Foto: Erakogu

Eesti riigis on puhkenud kaklus selle ümber, kes ikkagi peaks olema see, kes meie riigile makse maksab ja teda ülal peab, kirjutab ettevõtja Maire Forsel.

Üks põhjusi, miks perekonda tekivad tülid, on rahapuudus. Selle asemel, et koos sõbralikult lahendusi otsida, tülitsetakse, kakeldakse ja süüdistatakse teineteist kuni lõpuks minnakse lahku. Eesti riigiga on nüüd juhtunud sama asi – käib kaklus selle ümber, kes ikkagi peaks olema see, kes meie riigile makse maksab ja teda ülal peab.

Tavaliselt saab esimesena kõrini sellel, kes tunneb, et üks on laisk ja teine loll ja tema peab üksinda rabama – siinjuures siis ettevõtjal.

Tavaliselt saab esimesena kõrini sellel, kes tunneb, et üks on laisk ja teine loll ja tema peab üksinda rabama – siinjuures siis ettevõtjal, kes on kõrgete maksude käes vireledes sunnitud päevast päeva kuulama süüdistusi, et ikka veel pole piisav ja tuleks ikka rohkem maksta. Mille muu kui kiire lahutusega see asi lõppeda saakski? Ehk siis sellega, et ettevõtja kolib siit riigist välja ja jätab oma vaese Eesti sunnismaisena nälja ja külma kätte. Sest neid, kes teda oma rüppe tahaksid, on teisigi ja palju sõbralikumaid.

Aga on ka teine võimalus – ettevõtja ja tema riik saavad aru, et nad on partnerid, kes teineteiseta hakkama ei saa ning seetõttu istuvad maha ja räägivad rahulikult läbi, kuidas koos edasi minna. Ja seda saab teha ilma vägivalla ja sunnita, arvestades excel'i-tabelile lisaks ka inimkäitumise omapäradega. Eeskujusid polegi vaja kaugelt otsida, need on meil naaberriikide näol siinsamas olemas.

Läti näide

Üks võimalustest on vähendada mikroettevõtjatele kehtivaid makse, et neil tekiks võimalus anda riigikassasse oma aus panus. Siin tahaksin tuua eeskujuks Lätit, kes oskas juba viis aastat tagasi leida viisi mikroettevõtluse elavdamiseks ja sellega seoses ka riigikassasse laekumiste suurendamiseks.

Toon alustuseks välja ühe numbrilise näite. Kui Lätis müüb mikroettevõtja oma kaupu 2000 euro eest kuus ja ettevõtte juhatuse liige maksab endale sellest 720 eurot netotöötasuna, siis maksab Läti ettevõtja riigile 180 eurot.

Kui Eesti ettevõtja suudab müüa oma teenust või toodet 2000 euro eest, siis makstes omale 720 eurot netotöötasu, maksab ta riigile 759 eurot (km 333 EUR, sotsmaks 284 EUR, üksikisiku tulumaks 142 EUR). Seega polegi imestada, et nii paljud Eestis oma käibed pigem kajastamata jätavad.

Kui kehtestame maksud, mis on väikese tegija jaoks mõistlikud, siis maksuraha suureneb, mitte ei vähene, sest maksumaksja valulävi poleks ületatud.

Kuulen juba hääli, mis küsivad, et kui kehtestaksime Lätiga sarnase süsteemi, siis millega me selle osa kataksime, mis makse vähendades puudu jääks? Vot siin see konks ongi – kui kehtestame maksud, mis on väikese tegija jaoks mõistlikud, siis maksuraha suureneb, mitte ei vähene, sest maksumaksja valulävi poleks ületatud ja ausaid maksumaksjaid tekiks lihtsalt sedavõrd rohkem.

Tahaksin siinjuures kummutada ühe Eestis levinud müüdi nagu oleks Lätis mikroettevõtete käibemaksumäär 9 protsenti - see ei ole käibemaks vaid käibepõhine maks, mis sisaldab sotsiaalmaksu, üksikisiku tulumaksu ja äririski maksu iga palgatud töötaja pealt. 69,4 protsenti sellest üheksast protsendist läheb kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksude tasumiseks. Käibemaks on mikroettevõtjatele ikka 21 protsenti (teatud teenustel või kaupadel 12 protsenti või 0 protsenti) ning käibemaksukohustuslaseks tuleb hakata, kui aastane käive ületab 50 000 eurot.

Mikroettevõtja soodussüsteemiga on õigus liituda siis, kui ettevõtte käive jääb alla 7000 euro ning 9-protsendine maks kehtib esimesed kolm aastat, kui käive ei ületa selle aja jooksul 100 000 eurot.

1. jaanuarist hakkab Läti mikroettevõtja maksma 13 protsenti käibepõhist maksu, kui aastane käive jääb 7000,01 ja 100 000 euro vahele. Kui käive ületab 100 000 eurot, kohaldatakse 20-protsendist maksu sellele osale, mis ületab nimetatud käibe. Ettevõte maksab mikroettevõtja maksu neli korda aastas igale kvartalile järgnevaks 15. kuupäevaks.

Kummutaksin veel ka teise müüdi, mille kohaselt see 9-protsendine maks tekitavat olukorra, kus mikroettevõtja loob aina uusi ettevõtteid, et seda esimesteks tegevusaastateks kehtestatud soodustust saada. See pole nii, sest üks füüsiline isik saab seda soodustust kasutada vaid ühe korra. Et mikroettevõtja soodussüsteemiga liituda, peavad lisaks teatud käibe piiresse jäämisele olema täidetud ka järgmised tingimused:

  • Kõik ettevõtte osanikud on ainult füüsilised isikud.
     
  • Juhatuse liikmete töökoht on ainult samas mikroettevõttes.
     
  • Mikroettevõtja töötajate arv ei ületa viit inimest ühe kvartali kohta.
     
  • Mikroettevõtja netotöötasu ei ületa 720 eurot kuus.
     
  • Töötajatele ei kehti samaaegselt riigis kehtestatud tulumaksuvaba miinimum ja nad peavad andma allkirja, et on nõus mikroettevõtja soodussüsteemiga liituma.
     
  • Kui sissetulek mikroettevõtja töötaja kohta ületab 720 eurot kuus, kohaldatakse tulumaksu määra 20 protsenti sellele osale, mis ületab nimetatud tulu.
     
  • Kui mikroettevõtte töötajate arv ületab 5 inimest ühe kvartali kohta, lisandub 9 protsendile veel 2 protsenti iga lisatöötaja kohta.

Mikroettevõtjate soodussüsteemi viis Läti sisse 2010. aasta majanduskriisi ajal, et motiveerida töö kaotanuid asutama oma ettevõtteid. 2010. aastal oli selliseid ettevõtteid Lätis alla kolme tuhande, 2013. aastal juba üle 33 000 ettevõtte. 2011. aastal laekus mikroettevõtetelt 9-protsendilist maksu ligi 9 miljonit latti (12,8 milj EUR), 2013. aastal oli see juba üle 28 miljoni lati (39,8 milj EUR).

Kuna Läti selle soodussüsteemiga jätkab, võib järeldada, et see on end ära tasunud. Veelgi enam - praegu kavandatakse Lätis eeltoodud maksumäärade vähendamist, millest võib järeldada, et meie naaberriigis on mõistetud, et targalt kavandatud maksude vähendamine toob kaasa maksuraha laekumise suurenemise, sest maksumaksja valulävi pole ületatud.

Rootsi näide

Maksumoraali mõjutamiseks on lisaks maksude alandamisele ka teisi võimalusi. Me teame ka Eestis, et neis sektorites, kus tellijateks/ostjateks on eraisikud, lokkab maksupettus enim. Et kaotada ostjate huvi mustalt maksmise vastu, on Rootsi kehtestanud nn RUT- ja ROT-toetused ehk maksusoodustused eraisikutele teatud teenuste ostmisel.

RUT (Rengöring, underhåll och tvätt) ja ROT (Reperation, ombyggnad och tillbyggnad) on lühendid, millest esimene tähendab «Puhastus, hooldus, pesu», mille alla käib näiteks koristus- ja lapsehoiuteenus ja teine on «Renoveerimine, ümberehitus, juurdeehitus». Igale eraisikule, kes tellib taolisi teenuseid, maksab riik aastas kinni kuni 50 000 SEKi ulatuses arveid. Kui abielupaaril on kinnistu kaasomandis ja eramu ümberehitus läheb näiteks maksma 200 000 SEKi, siis katab pool ehituse arvest riik – mõlema abikaasa kohta 50 000 SEK.

Selleks pole vaja teha muud, kui anda ehitajale oma isikukood ja loomulikult pead olema ka riigis maksumaksja, et sinu makstud maksud saadava soodustuse kataksid. Ehitaja esitab eraisikutest tellijale arve vaid 100 000 Rootsi kroonile ja ülejäänu saab riigilt. Maksumaksja ei pea isegi ootama aasta lõppu, et seda summat tuludeklaratsioonis tagasi taotleda. Selle meetmega lootis Rootsi riik tekitada rohkem ausaid maksumaksjaid ja see saavutati, tekitades olukord, kus eraisikul kadus huvi musta tööjõudu palgata.

Rootsi maksuamet viib igal teisel aastal läbi uuringu vaheldumisi eraisikute ja ettevõtjatega. Viimane uuring, kus vastajateks olid eraisikud, viidi läbi aastal 2012. Kui võrrelda seda varasema, 2006. aastal tehtud uuringuga, on näha, et toimunud on üks oluline muutus – kuue aasta jooksul on Rootsis suudetud tagada see, et ausaid maksumaksjaid on tunduvalt rohkem.

Kui 2006. aasta uuring näitas, et 19 protsenti vastanutest olid valmis riiki petma, siis 2012. aasta uuringus oli neid vaid 6 protsenti ja neid, kes väitsid, et nende jaoks on OK, et keegi teine riigis maksupettusega tegeleb, oli vaid 4 protsenti. RUT- ja ROT-toetus viidi sisse pärast 2006. aasta uuringut ja, nagu näha, on see oma eesmärgi täitnud.

Eesti olukord

Seega tuleb numbrite taga näha ka inimest. Kuna maksupettused ja nn OÜtamine on Eestis nii levinud, siis on ilmselge, et kõrgete tööjõumaksude näol on maksumaksja valulävi ammu ületatud. 

Kui on näha, et väga suur osa mikroettevõtjatest makse üldse ei maksa, siis tuleks mõelda, mida teha, et nad neid maksma hakkaksid. 

Kui on näha, et väga suur osa mikroettevõtjatest makse üldse ei maksa, siis tuleks mõelda, mida teha, et nad neid maksma hakkaksid. Eelpoolkirjeldatud Läti ja Rootsi näited võiksid panna meid mõtlema, et range kontrollimise asemel on ka palju teisi võimalusi. Rootsi uuringute näitel näeme, et ühiskonnas välja kujunenud normidel on maksupettustele suur mõju, kuid normid muutuvad alles siis, kui riik on suutnud kehtestada norme soovitud suunas mõjutava maksusüsteemi.

Pigem panna need väikesed midagigi maksma, kui et nad aasta aasta järel üldse midagi ei maksa. Kui kehtestada süsteem, mis paneb väikese alustava ettevõtja natukenegi riigikassasse panustama, siis ka see hakkaks tasapisi muutma meie maksumoraali. Sest uskuge mind, neid inimesi, kes tahaksid olla ausad ettevõtjad, aga täna seda olla ei saa, polegi nii vähe.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles