Varro Vooglaid: mida teha seadusega, mille vastuvõtmiseks pole parlamendis toetust?

Varro Vooglaid Foto: Peeter Langovits / Postimees

Hiljuti Reformierakonna ridades parlamenti pääsenud Madis Millingu nimel ilmus 15. oktoobril Postimehe arvamusportaalis artikkel, millega püütakse veenda avalikkust, et riigikogu liikmed on sunnitud hääletama kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmise poolt, kirjutab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid.

Kohustus toetada kooseluseaduse kehtestamise lõpuleviimist tulenevat sellest, et seadus jõustub 1. jaanuaril 2016 nii või teisiti, aga kui enne seda rakendussätteid vastu ei võeta, siis võivad Eestit oodata ees tõsised juriidilised probleemid ning võimalikud kahju hüvitamise nõuded.

Paraku eirab selline argumentatsioon üht olulist tõsiasja – puudub põhjus, miks kooseluseadus peaks üldse ilma rakendussäteteta jõustuma.

Peaks olema elementaarne, et kui ühe seaduse vastuvõtmiseks ei leidu parlamendis toetust, siis ei saa seda vastu võtta – olgu vastupidine soov kui tahes suur ja kirglik. Just selline on olukord ka kooseluseadusega, mille tervikkujul vastuvõtmiseks ei leidunud parlamendis toetust ei eelmises ega ka praeguses koosseisus.

Meenutagem – kuna eelmisel sügisel ei õnnestunud parlamendis kooseluseaduse vastuvõtmiseks vajalikku 51 häält kokku saada, otsustati see läbi suruda head õigusloome tava eirates ning võttes seaduse vastu ilma rakendussäteteta, millega seonduvad küsimused jäeti praegusele parlamendi koosseisule. Seaduse kiire vastuvõtmine võimaldas valimiste-eelsel ajal ebapopulaarne teema n-ö laualt ära lükata.

Paraku loodi just sellise skeemitamise ja pooliku seaduse vastuvõtmisega anomaalne olukord, kus kooseluseadus peaks jõustuma 1. jaanuari 2016, kuid jätkuvalt puudub võimalus selle rakendussätete vastuvõtmiseks, kuna endiselt ei ole isegi pooled parlamendi liikmed nõus sellele oma toetust andma. Varasemate vigade tunnistamise asemel survestatakse nüüd parlamendi liikmeid näotut mängu kaasa mängima.

Igal juhul ei ole õige rääkida parlamendi kohustusest rakendussätted vastu võtta. Vastasel juhul oleks kogu rakendussätete eelnõu menetlus ja selle üle hääletamine farss. Kui parlamendi liikmetel oleks kohustus hääletada eelnõu poolt, siis oleks mõttetu üldse mingisugust hääletust korraldada ja seaduse menetlemist mängida.

Hea õigusloome tava rikkumine ei ole mitte see, kui praeguse riigikogu koosseisu liikmed keelduvad eelmise koosseisu kahtlase väärtusega seadusandlike projektide lõpuleviimisest, vaid asjaolu, et kooseluseadus üleüldse ilma rakendussäteteta läbi suruti ja praegune segadus esile kutsuti. Seega, kui kooseluseadus peaks ilma rakendussäteteta jõustuma, siis lasub probleemide tekkimisega seonduv süü neil, kes surusid kooseluseaduse jõuga poolikul kujul läbi.

Teatud moel on parlamendivalimistega toimunud kooseluseaduse usaldushääletus. Kui parlamendis ei ole piisavalt hääli rakendussätete vastuvõtmiseks, võib sellest järeldada, et valijad ei soovi nende jõustumist.

Lahendus oleks aga lihtne: kuna kooseluseadust ei ole võimalik parlamendis piisava toetuse puudumise tõttu terviklikul kujul vastu võtta, siis tuleks see tühistada. Kui seda siiski ei soovita, tuleks seaduse jõustumine lükata aega pärast järgmisi parlamendivalimisi. Siis oleks valijatel veel kord võimalik anda seadusele oma hinnang. Ühtlasi välditaks sellega spekulatsioone kahjunõuete esitamise kohta.

Päris kindlasti ei ole kõlbeliselt korrektne see, et kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimiseks tegeletakse sisuliselt väljapressimisega, survestades vildakatele argumentidele tuginedes parlamendi liikmeid hääletama eelnõu poolt, mida nad tegelikult ei poolda. Just samuti ei ole korrektne, kui parlamendiliikmed hakkavad õigustama oma toetust perekonna tähendust moonutavale kooseluseadusele juttudega sellest, nagu oleks nad selleks sunnitud.