Heli Künnapas: meil on juba liiga palju lapsi

Heli Künnapas. Foto: PP

Taas on päevakorda tõusnud küsimus, miks naised ei sünnita piisavalt, et rahvastiku jätkumist tagada, kirjutab kirjanik ja nelja lapse ema Heli Künnapas.

Eesti Päevalehes ilmus näiteks 9. oktoobril Karsten Staehri artikkel «Vanemahüvitis ei mõjuta enam laste arvu». Olen professor Karsten Staehriga nõus, et Eesti vanemahüvitise süsteem on väga helde, kuid ma pole nõus käsitlusega, nagu oleks küsimus ainult sünnitamises. Kui paberil võib olla oluline sündinud laste arv, siis neli last sünnitanud naisena on mu esmane küsimus ikka selles, kas ja kuidas mu lapsed siinses maailmas, selles ühiskonnas hakkama saavad ja kas nad on siia oodatud?  

Vanemahüvitis jätab tööta

Mina kuulun nende naiste hulka, kes kinnitavad, et meie peres on täpselt nii palju lapsi, kui on, tänu vanemahüvitise süsteemile. Ükski meie laps pole sündinud raha pärast, kuid pooleteiseaastane kindel sissetulek andis võimaluse mitme lapse järjestikuse sünnitamise ajal probleemideta tööturult eemale jääda. Laste kõrvalt kasutasin seda aega veel magistrikraadi saamisele ja mitmete raamatute kirjutamisele, mida igapäevase töö kõrvalt varem ei jõudnud.

Praeguse süsteemi üks suur viga on aga vanemahüvitist saava vanema lõplik eemaletõukamine tööjõuturult, kuna sel perioodil töötamine on vanemahüvitise vähendamisega karistatav. Nii ei ole mõeldav ka periooditi mõningate tööülesannete täitmine, et ennast erialal toimuvaga kursis hoida. Paljud naised sooviksid väikeste laste kõrvalt kodus töötada, kuid praegusel juhul tuleb selleks skeemitada, rahulikult kodus olla või siis leppida vanemahüvitise vähendamisega vastavalt teenitud lisatasule. See soodustabki pigem mugavalt kodus istumist, mitte aktiivset lastekasvatuse ning tööelu sidumist.

Nii ei toeta praegune süsteem lapsehoolduspuhkusel oleva vanema seotust tööturuga. Mitme järjestikuse lapse saamise korral võib see ühe lapsevanematest väga mitmeks aastaks tööturult eemale jätta, mis mõnel erialal on võrdne teadmiste ja oskuste kaotamisega.

Võib väita, et praegune süsteem kasutab säästikult riigi raha. Tegelikult ei arvestata sellega, et tööturult eemale jäänud inimene on riigi jaoks kallim kui vanemahüvitise saamise ajal mõnda aega töötav inimene, kes sellega säilitab oma kvalifikatsiooni ja seega koha tööturul. Nii peabki riik pigem ülevalt mitut karjäärinõustamist pakkuvat organisatsiooni, mis hiljem nõustavad lapsevanemat, kelle endapoolne tööalase pädevuse säilitamine vanemahüvitise saamise perioodil oli rahaliselt karistatav.

Inimeseks ei saa sündides

Väga kummaline on jätkuvalt näha suhtumist, kus sündide arv seotakse eelkõige vanemahüvitisega, mis hõlmab vaid poolteist aastat lapse elust. Artiklis esitatud ettepanek, et lastesõime koha tagamine võiks tulla vanemahüvitise perioodi vähendamise arvelt, on minu arvates väga poolik.

Vaevalt, et vanemahüvitise perioodi vähendamisega kokkuhoitud kulud aitaksid vähendada laste arvu lasteaiarühmas, tõsta lasteaiaõpetajate palka ning luua samal ajal lasteaiakohti juurde.

Süsteem, kus meil on üle 20 väikese inimese ühes rühmas ja nendega tegeleb suurema osa päevast üks kasvataja, ei ole lastesõbralik. Rääkimata sellest, et samal ajal arutatakse riiklikul tasandil seda, kas lasteaiaõpetajal on vaja kõrgharidust või võiks põhimõtteliselt iga inimene tänavalt rohkem kui 20 pisikese inimese eest vastutama asuda.

Meie vanemahüvitis võib olla ka Põhjamaade mõistes helde, kuid lasteaiasüsteemid pole kindlasti võrreldavad. Meie suured lasteaiarühmad ei arvesta ei laste ega nende õpetajate huve.

Nii ongi lapsed tihti haiged ja nendega kojujäämist omakorda ei soodusta haigushüvitise maksmise süsteem. See tähendab poolhaigeid lapsi lasteaaias, mis taas ei ole kasulik ei lapsele endale, vanematele, ega teistele rühma lastele.

Kooli jõudes ei lähe olukord paremaks. Meil on küll tasuta haridus, kuid see tähendab ka valikute piiratust. Lapsevanemad, kes soovivad oma lastele teistsugust haridusteed, peavad kuulma, et erakoolide ülalpidamine on nende enda asi. Millist kindlustunnet tekitab lapsevanemas teadmine, et mammutkoolid on head, sest kunagi tuleb ju poisil nagunii sõjaväkke minna ja suures grupis hakkama saada?

Rääkimata sellest, et linnamelust eemale kolinud lastega perel tuleb suur osa oma ajast ning rahast kulutada lapse kooli ja sealt tagasi jõudmisele. Iga väikese kooli sugemise taga on sündimata lapsed, kuid iga suletud kool jätab ka mitu järgmist last sündimata.  

Meil on liiga palju lapsi

Kui meil ei ole kõigile lastele lasteaiakohta, siis on meil liiga palju lapsi.

Kui meil ei ole võimalik lasteaiarühma ja kooli klassi suurust vähendada laste ja õpetajate huvidele vastavaks, siis on meil liiga palju lapsi.

Kui meie lapsevanemad ei saa haiguse ajal koju jääda, sest meie haigushüvitise maksmise süsteem jätaks pere hiljem nälga, siis on meil liiga palju lapsi.

Kui meil on mitukümment tuhat vaesuses elavat last, siis on meil liiga palju lapsi.

Kui me ei suuda ühiskonnas tervikuna teha otsuseid, mis muudaksid Eesti lastesõbralikuks riigiks, siis ei ole mõtet minna viimase sünnitamist toetava meetme  – vanemahüvitise – kallale. Selge, et see on üks koht, kust veel saaks laste arvelt raha kokku hoida, ise üllalt põhjendades, et sellest pole sündimuse suurendamisel kasu ju nagunii.

Kui me ei soovi ega suuda panustada lastesõbraliku ühiskonna loomisesse, siis on ju pigem tervitatav, kui naised ei sünnita lapsi, kes endaga vaid lahendamist vajavaid probleeme kaasa toovad. Soovides rahvastikku rohkemate laste sündimise abil kasvatada, peame aga tegema otsuseid, mis muudavad elu lastesõbralikumaks ja pakuvad lapsevanematele kindlustunnet ka muul moel kui vaid 18 sissemaksega pangakontole.  

---

Heli Künnapas on Vabaerakonna liige.