Jean-Pierre Bourguignon: teadusele tuleks vaadata optimistlikumalt

Professor Bourguignon (sünd 1947) on ERC president alates 2014. a 1. jaanuarist. Matemaatikuna tegeles ta diferentsiaalgeomeetriaga seoses teoreetilise füüsika, peamiselt üldrelatiivsusteooriaga. 1994–2012 oli ta matemaatika ja teoreetilise füüsikaga tegeleva instituudi direktor (Institut des Hautes Études Scientifiques). Foto: Mihkel Maripuu

Kui poliitikud ei anna teadlastele piisavalt vabadust, siis lõikavad nad ka ära võimaluse ootamatuteks arenguteks, mis võivad tulevikku täielikult muuta, rääkis Euroopa Teadusuuringute Nõukogu (ERC) president Jean-Pierre Bourguignon intervjuus Marti Aavikule.  

Kas on õige öelda, et te juhite maailma idapoolkera kõige prestiižikama teadusraha jagamist?

Loomulikult tuleb selliste hinnangutega alati ettevaatlik olla. Tähelepanuväärne on kiirus, millega Euroopa Teadusuuringute Nõukogu (ERC) ennast institutsioonina üles ehitas, teiseks teadlaste innukus oma ideede vormimisel rahataotlusteks ning ka riikide ja asutuste pingutused selleks, et teha teadlastele ERC grantide saamine võimalikuks.

ERC grandid annavad teadlastele võimaluse teha midagi sellist, mille jaoks neil muidu oleks väga raske raha saada. Seepärast tuleb ka ERC-le sedavõrd palju taotlusi ning seepärast on ERC nii hinnatud.

Me julgustame inimesi riske võtma. Spontaanselt kaldub akadeemiline kogukond olema konservatiivne, sest inimesed tahavad olla tõsiseltvõetavad, teha soliidset tööd.

Teadus peaks olema tundmatute maade avastamine, täiesti uute teadmiste loomine, mis eeldab üksiti võtta risk, et töö ei kanna lõpuks vilja. Küsin riski ja turvalise, senituntu natukene laiendamise suhte kohta.

See on väga hea küsimus. Avalikkus ei mõista tihtipeale, kuidas teadus tegelikult areneb. Mõnel juhul on meil hästi formuleeritud probleem, aga me ei tea, kuidas seda lahendada. Lõpuks leiab keegi võtme ja avab ukse.

Illustratsioon: Pm

Enamasti on aga teistmoodi. Sul pole isegi kontseptuaalset raamistikku, et probleemi formuleerida. Peamine läbimurre ongi, et järsku mõned inimesed avastavad, et miski, mida keegi varem ei taibanud vaadatagi, on tegelikult väga tähtis ja vajab seepärast analüüsimist ja organiseerimist jne. Seega areneb teadus uute kontseptsioonide esitamise ja uute oluliste elementide leidmise kaudu.

Just siin on kumulatiivse arengu ja läbimurrete erinevus. Kui sa parandad oma mikroskoopi kümne protsendi võrra, siis sa muidugi näedki midagi, mida teised ei saanud varem näha. Läbimurded on aga nagu 20. sajandi füüsika kaks tähtsaimat revolutsiooni: üldrelatiivsusteooria ühelt ja kvantfüüsika teiselt poolt. Ühtäkki tuli täielikult muuta raamistikku, kuidas asjadest oli mõeldud. See ei tähenda, et kõik varem tehtu tuleb kõrvale heita, vaid näitab, et on teadmiste valdkondi, mida ei ole võimalik avastada, kui sa ei arenda põhimõtteliselt uusi töövahendeid. Väga sageli nõuavad need uued töövahendid keerukat arengut mõtlemises, keskendumist täiesti uutele ideedele jne. Riski võtmine ongi vajalik seepärast, et mitte keegi ei tea enne proovimist, mis uutest ideedest välja tuleb.

Me püüamegi ERCs innustada neid, kes tegelikult rahataotlusi hindavad, et nad püüaks tõesti välja valida nende inimeste ideed, kes osutavad millelegi, mille peale pole mitte keegi varem mõelnud. Loomulikult tuleb seejärel kontrollida – võib-olla inimesed lihtsalt unistavad ega jõua kunagi tegeliku tulemuseni. Ongi väga keeruline leida varasemate tööde põhjal usaldusväärsuse ja idee uudsuse hindamise head tasakaalu.

Me julgustame inimesi riske võtma. Spontaanselt kaldub akadeemiline kogukond olema konservatiivne, sest inimesed tahavad olla tõsiseltvõetavad, teha soliidset tööd. Meie anname raha umbes 10 protsendile taotlejatele. Ka teadmisi natuke laiendavate ideede hulgas on väga häid ja tõsiseid, ent meie tahame suunata inimesi piiridele pürgima. Me oleme ka teadlastele püüdnud edastada sõnumit, et pole mõtet ERC-le saata taotlust jutuga, et meil on olnud pikaajaline uurimisprojekt ja vajame selle jätkamiseks raha. Kui te unistate millegi uue tegemisest, siis palun tulge selle ideega ERCsse.

Kui sa ootad teadlastelt uusi ideid, siis loomulikult tuleb ka taotluste hindajad saada nõustuma sama mõtteviisiga. Hindajate paneelid vastutavad oma otsuste eest täielikult ise. Nõukogu ei puutu kunagi nende tehtud otsuseid, aga me püüame anda neile õige mõttesuuna.

Kes peaks otsustama, mida uurida? Kas poliitiline võim ja ametnikud või teadlased ise?

Ainus mõistlik võimalus vastust otsida on vaadata teadusuuringuid kui süsteemi. On vaja head tasakaalu. Ilmselgetel põhjustel tahavad poliitikud teadlastele küsimusi püstitada. Demokraatlikes riikides valivad inimesed ametisse poliitikud ja inimesed tahavad, et nende probleeme lahendataks. Võtmeelement on probleemid korralikult ära tunda. Samuti on üha tähtsam piisavalt pikk vaade: vahel on nii, et kui võtad ette probleemi, mis tundub täna kõige tähtsam, jääd sa tegelikult ajast maha.

Raske osa on seletada poliitikutele, et ülalt alla lähenemine pole ainus võimalus asju teha, et see on liiga kitsas lähenemine. Vahel võivad ootamatust suunast ilmunud uued lahendused maastikku täielikult muuta. Keegi ei osanud ette mõelda, kuidas internet ühiskonda muudab. Ei olnud ühtegi poliitikut, kes oleks teadlastelt interneti tellinud. Lihtsalt grupp inimesi – oluline osa neist Euroopa Tuumauuringute Keskusest (CERN) – tegi selle täiesti oma vajadustest lähtuvalt, sest neil oli vaja organiseerida eksperimente üle ilma, jagada andmeid jne. 

On väga tähtis, et poliitikud saaksid aru, et osa teadusuuringuid tuleb korraldada alt üles põhimõttel: lihtsalt provotseerida teadlasi kõige uuenduslikumate ideedega välja tulema ja laskma neil tegutseda. Isegi sel juhul, kui esmapilgul pole neil ideedel mitte mingisugust seost konkreetse probleemiga, mille lahendamist sa ootad.

Väga tüüpiline näide matemaatikast on stohhastiline algebra. Jaapani matemaatik Kiyosi Itô tuli sellega välja, et evolutsiooni võrrandites juhuslikke muutujaid arvesse võtta. Praeguseks on see täiesti fundamentaalne asi finantsanalüüsis ning on täielikult muutnud panganduse ja investeerimise maailma. Itô ise ei mõelnud üldse, et tema tööl võiks olla mingisugunegi seos pangandusega.

Kvantfüüsika loodi selle pärast, et nad ei suutnud muidu seletada musta kehaga seotud nähtusi. Praeguseks on tänu kvantfüüsikale olemas terve hulk tööriistu, alates laserist kuni paljude-paljude muude asjadeni.

Seega on väga teoreetiliste fundamentaaluuringute tulemusel sündinud täiesti praktilised igapäevased tooted, mis omakorda aitavad järgmisi probleeme lahendada viisidel, mida keegi ei osanud ette kujutadagi. 

Kui sa ei anna teadlastele piisavalt vabadust, siis lõikad ka ära võimaluse ootamatuteks arenguteks, mis on tulevikus keskse tähendusega.

Poliitikutel on sellise mõtteviisiga raske harjuda, sest neil on tunne, et teadlastele vabadust andes ei vahenda nad õigesti kodanike probleeme. Poliitikud peaksid õppima mõistma teadusuuringute süsteemi, võtma pikema vaate ning aru saama, kuidas minevikus on teaduse ja ühiskonna vastastikune mõju toiminud. Eelmise sajandi ajaloole vaadates on absoluutselt selge, et teadlaste vabadust on arenguks vaja.

Euroopa Liidul on programm Horisont 2020. Kui vaadata seda süsteemina, siis minu meelest on see päris hästi organiseeritud. Minu juhitava ERC osa ELi teadusrahast on 17 protsenti – see on väiksem määr, kui võiks olla, ent vähemalt pole 17 naeruväärne protsent. Mõned riigid on liikunud selle poole, et teadlastelt endilt (alt üles) tulevatele ideedele ei ole enam üldse ruumi ning kõike otsustakse ülalt alla. Õnneks on Horisont 2020 programmis tehtud niisugune sammas sellele, mida kutsume tipptasemel teaduseks. Teine sammas on juhtpositsioon tööstuses ning kolmas ühiskonnaprobleemid. Kaks viimast on see, mida ettevõtted ja kodanikud tahavad, ent kui esimene ära jätta, siis oleksime hädas.

Millised on Euroopa tasemel teaduspoliitika pudelikaelad?

Euroopa teaduse ajalugu on ju selgelt väga rikas ning meil on ka fantastiline potentsiaal.

Üks raskustest on see, et Euroopa on fragmenteerunud. Tüüpilise Euroopa riigi rahvaarv on paljude uurimisvaldkondade mõttes kriitilisest massist väiksem. Selgelt on vaja arendada väga avatud teadusruumi. See ei tähenda, et oleks vaja inimesi kuhugi füüsiliselt koondada, vaid on tarvis kindlustada, et inimestel oleks võimalik väga kergesti ideid vahetada ja koostööd teha.

Illustratsioon: Pm

Teine pudelikael on, et riikide teaduspoliitikad pole piisavalt koordineeritud. On küll ühtne raamistik Horisont 2020, ent riik riigi haaval vaadates on erinevused väga suured. On riike, mis on rahastanud teadust väga püsivalt, nagu Saksamaa. Samas on mitu finantskriisis palju kannatada saanud riiki kärpinud suuresti ka teaduseelarveid. Kui Hispaania teadlased tahavad praegu oma uuringuid jätkata, siis saavad nad loota vaid Euroopa Komisjonilt tulevale rahale. Sellised kärped lõhuvad teadussüsteemi dünaamikat. Tegelikult tuleks teadusuuringutele vaadata optimistlikumalt. Tüüpiliselt on teadusuuringud see valdkond, mis toob tulevikus väga palju raha tagasi, kui oled teinud õigeid valikuid. Teadus ei peaks olema esimene mugav asi, mille arvelt häda korral rahakotti koomale tõmmata.

Ka ERC grante saanud Eesti teadlasi on vähem, kui võiks eeldada meie rahvaarvu proportsiooni järgi ELis. Kuidas vähendada lõhet Ida- ja Lääne-Euroopa vahel? Tundub, et spontaanse arengu puhul saavad rikkad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.

See on tõsine teema ja tasakaalustamatus on tõesti olemas. Mõned riigid olid juba ennegi väga võistlusliku keskkonnaga, aga mõnes teises oldi harjunud püsiva rahastamisega. Inimesed lihtsalt polnud kultuuriliselt valmis selleks, et kirjutada viieaastase uurimisprojekti jaoks rahataotlus. Sellel polnud mingit pistmist nende maade teadlaste töö kvaliteediga.

Teiseks küsimus sellest, kuidas teadusasutus toetab taotluste koostamist. Mõni institutsioon on olnud tähelepanuväärselt efektiivne oma teadlaste toetamisel. On väga tähtis, et teadlane saaks täielikult keskenduda teaduslikule sisule. Samas on taotlustes tehnilisemat sorti osi. Selleks, et vormida oma ideest väga hästi organiseeritud tööprojekt, vajab teadlane abi. Selleks on vaja teadusmänedžere. 

Järgmine takistus on valmisolek taotlust esitada. Olen isiklikult olnud palju ühenduses Rumeenia matemaatikutega. Paljude tase on selline, et nad võiksid saada ükskõik millise meie grantidest. Nemad mõtlevad aga, et taotluse koostamisega on palju tööd ja nad ei ole kindlad, mis saab siis, kui raha saabub ning kuidas üldse kõike organiseerida. Nad on hirmul, et peavad hakkama tegema mänedžeri tööd.

See pole üksnes Ida-Euroopa efekt. Näiteks Prantsusmaalt tuleb palju vähem taotlusi kui proportsioonide järgi võiks oodata. Loomulikult saab Prantsusmaa suure riigina palju grante, aga neid võiks olla veel oluliselt rohkem, kui rohkem inimesi kandideeriks.

Meil on mõned tegevused, millega riikidevahelist tasakaalustamatust vähendada. Näiteks on Tšehhimaal ja Poolas juba alanud programm: noored teadlased saavad mõnda aega töötada ERC grandi saanud teadlase meeskonnas. Vaadata, kuidas grandi saanud meeskond töötab, kuidas granti juhitakse ning millist tuge on vaja oma ülikoolilt, kui nad ise taotlust esitavad.

Ka institutsioonide juhid peavad aru saama, kuidas luua keskkonda, mis soodustab ERC ja muude grantide taotlemist.

Eestis on praegu esil ettepanek ühendada ülikoole ja teadusasutusi. Kas teadusasutuste liitmine, võimalikult suure ülikooli loomine on universaalne edu valem?

See ei ole kindlasti nii. Kui vaadata maailma kõige nähtavamaid ülikoole, nagu Harvard, Oxford, Cambridge, Stanford või Berkeley, siis need pole üldse nii väga suured ülikoolid. Samas on neis ülikoolides magistri- ja doktoriõppe üliõpilaste arv suurem kui bakalaureuse üliõpilaste arv. See näitab, et fookus on uurimistööl. Sama kehtib ka näiteks Šveitsi tehnoloogiainstituutide kohta Zürichis ja Lausanne’is. Kusjuures kraadiõppurite seltskond on neis ülikoolides väga rahvusvaheline.

Samas ei saa ka öelda, et edukate hulgas poleks üldse väga suuri ülikoole. Ma arvan, et suurus ei loe hirmus palju. Pigem on asi selles, et peab olema seostatud strateegia, mida sa tahad teha ning kuidas eri osakondade koostööd organiseerida.

Kas inglise keelt emakeelena kõnelevatel teadlastel on eelis, mis väljendub ka ERC grantide jagamises?

Meie statistika näitab täpselt vastupidist. Taotluste üle otsustavate paneelide liikmed ei ole ka ise inglise emakeelega.

Üle 30 aasta tagasi eristas sotsioloog ja matemaatik Johan Galtung nelja intellektuaalset stiili: anglosaksi, idamaine, teutooniline ja gallialik. Kas neid võib ka veel praegu ära tunda ja kas see mõjutab kuidagi taotluste edukust ERCs?

Ma ei tunne küll konkreetset teooriat, ent suudan ette kujutada, mis see umbes olla võib. Tõepoolest moodustavad näiteks Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal piirkonna, mille teadlasi iseloomustab teatav teistest piirkondadest eristuv stiil. Need erinevused on rohkem märgatavad sotsiaalteadustes ja humanitaarias, mitte nii väga näiteks füüsikas või isegi eluteadustes. Matemaatikas on eri stiile, ent pigem näen ma veel suuremat piirkonda ehk erinevust euroopaliku ja aasialiku stiili vahel.