Lugeja kiri: Õpilasvahetus vene kooli pilgu läbi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm aastat tagasi laekus minu postkasti kiri, mis tutvustas ühte programmi. See programm oli VeniVidiVici ning pakkus 7.–12. klassi õpilastele ühe- või kahenädalast õppimisvõimalust erinevates Eestimaa koolides. Otsus tuli väga kiiresti – me osaleme! Õnneks oli meie kooli direktor minuga nõus, kõik vajalikud paberid said vormistatud ning töö võis alata. Siinkohal mainiks kohe programmi loojaid ja eestvedajaid, kellega koostöö oli väga produktiivne algusest peale – alati aidati probleeme lahendada, vastati küsimustele, anti nõu. Sellise suhtumise eest olen programmi algatajatele äärmiselt tänulik!
VeniVidiVici õpilasvahetuses osalemine eeldas eelkõige põhjalikku selgitustööd. Sellest ma alustasingi. Esialgu, kui käisin klassides programmi tutvustamas, ei tekitanud see meie kooli õpilastes erilist soovi osaleda. Kuid aja möödudes, kui esimesed julgemad vahetujad naasid meie kooli tagasi vahetuskoolidest ja oma muljeid teistega jagasid, aina rohkem ja rohkem lapsi soovis osaleda.
Kolme aasta jooksul sai 19 vahetust korraldatud (nende hulgas on üks eriti aktiivne neiu, kes jõudis käia kolmes eesti koolis) ning vastu võtnud oleme kolm õpilast. Võin julgelt väita, et kõik programmis osalenud õpilased on saanud ühe positiivse kogemuse võrra rikkamaks.