Jelena Skulskaja veste: austatud härra surmalaps

Foto: Tairo Lutter

Hiljaaegu sain postiga äärmiselt väljapeetud kirja, sees makstud vastusega ümbrik, isegi punane südameke oli olemas (koketne sõprusemärk, ahh!), otse härra Alar Näämelt, Kesklinna vanemalt.

Kiri oli koostatud parimates aristokraatlikes traditsioonides: kahes keeles (stiil ja grammatika mõlemas laitmatud), ära olid näidatud telefoninumbrid kaebuste ja ettepanekute esitamiseks (äkki, teate, tuleb lihtsalt tahtmine veidi lobiseda mõne ametiisikuga), olid ka e-posti aadressid (äkki olen kõnes puterdaja ja eelistan seepärast kirjalikku suhtlemist).

Kirjas endas tehti mulle ettepanek vastata ankeedi küsimustele, mille eesmärk on arvestada Kesklinna linnaosa elanike arvamusega, et muuta meie suurepärane elu tõeliselt muinasjutuliseks!

Loomulikult ei puudutanud ükski ankeedi punkt võimalust lihtsalt niisama Tallinna südames elada. Küll aga leidus seal küünilist ärevust selle pärast, ega meil toimu liiga vähe kultuuriüritusi – kas ei peaks muutma iidse pealinna kurnavat igavust kuidagi mitmekesisemaks? Ja veel üks küüniline võte: ankeet oli spetsiaalselt isiklik, aga selle tulemusi võetakse arvesse ainult juhul, kui minu arvamust jagab ametlikult, valjul häälel, allkirjadega veel tubli hulk inimesi. See tähendab, et härra Alar Nääme võib oma lõbuks koostada ja laiali saata makstud vastusega ankeete (millegagi peab ju tööaega ometi täitma!), aga ei pruugi sugugi muretseda tulemuste pärast, mida võib alati nimetada üksikjuhtumiteks.

Ajaleht Postimees kirjutas näiteks, et restoranide suveterrassidel sibavad ringi rotid, kes mõnikord ründavad isegi külalisi. Rotid jalutavad väärikate kodanikena ka meie hoovis Harju tänaval, uurides huviga prügikastide sisu. Aga näriliste kohta ei ole ankeedis sõnagi. Muide, mismoodi üldse avatakse aina uusi restorane, sealhulgas selliseid, mis panevad laudu tänavale, näiteks Kullassepa 11 ja 13 majades, mis selleks üldse ei sobi? Mille sanitaarse seisukorra eest ei saa keegi vastutada? Kes selleks loa annab? Kes lubab peita võimsad valjuhääldid suurte lillekastide varju? Kui peaks olema seadus, mis lubab kasutada selliseid valjuhääldeid (need on nii võimsad, et neist võiks ainult sõja puhkemist teada anda!), siis miks varjatakse neid kastide taha, aga kui nad on keelatud, siis miks nende omanikke ei karistata?

Mõlema restorani juures korraldatakse pidevalt lõbusaid latiino-laadis pidusid: sadakond õnnejoovastuses inimest aina tantsib ja laulab.

«Inimesed lustivad, kõigil on hea tuju, kõik tantsivad, ainult teie olete rahulolematu!» vastatakse politseist ärritunult mulle ja mu naabritele, kes me tasapisi kurdistume ja hulluks läheme.

Kuid suvi saab läbi, seda teab ilma ennustajatagi, ning vaiksemaks muutub ka restoranide ümbruses. Seevastu kõmiseb muusika Harjumäe liuväljal. Muusika eest vastutab härra Uustalu. Ma olen temaga rääkinud ja ta andis mulle rõõmsal näol teada: «Ministeeriumid ja teised asutused, mis on liuvälja lähedal, on väga rõõmsad KOOSTÖÖ üle, ainult teie ei taha elu nautida.»

Mind on hakanud isegi huvitama, millist laadi koostöö saab üldse ühendada ministeeriumit ja liuvälja. Ehk armastavad ministeeriumi töötajad töö ajal laulda ja tantsida? Täiesti usutav! Sest millega nad siis veel tegelema peaksid?!

Erinevalt rottidest vanalinna elanikud küllap suitsetatakse peagi välja. Ma usun, et plaan on juba koostatud ja tähtajad lühikesed. Hiljaaegu ütles üks politseiametnik mulle, et üksikisiku avaldused on mõttetud, tuleb kirjutada kollektiivne kiri, põhjalik ja põhjendatud ja sellele peavad alla kirjutama inimesed, keda ei saa ära hirmutada. Sest seal, rottide ja valjuhäälditega restoranibisnises liiguvad suured rahad ja osa rahast võib alati eraldada just samuseks ärahirmutamiseks.

Ma olen juba leidnud mõne «kartmatu», kes on nii meeleheitel, et on valmis kollektiivsele avaldusele alla kirjutama. Muide, see on päris tõsine korraldamistöö: hankida telefoninumbrid, käia korterist korterisse ja ära rääkida pelglikke, hirmu tundvaid ja igasugustesse kollektiivsetesse kirjadesse vastumeelsusega suhtuvaid inimesi, et nad oleksid nõus astuma otsustava sammu. Inimesi on väga raske ühisele nõule saada: ühed ei taha üldse millestki osa võtta, teised tahavad võidelda ainult stripibaari vastu, kolmandad pinkide vastu, kus kogu öö ja iga ilmaga lauldakse, juuakse ja armuasja aetakse, neljandad peavad kogu kurja juureks trummitagujaid, kelle trummipulgad hävitavad meie trumminahku, viiendad panevad ette kolme ja rohkema klaasiga aknad (ei aita, võin oma kogemusest öelda), kuuendad unistavad … See ei ole mingi makstud vastusega vastutustundetu ankeedi teelesaatmine!

Ma olen uhke, et meie maal valitseb sõnavabadus ja ma võin kirjutada seda, mida ma kirjutan. Aga sõnavabadus tähendab ka adressaadi vabadust: mina kirjutan, aga nemad – kellele ma selle adresseerin – tahaksid mu sõnadele vaid sülitada. Ma tunnen väga hästi seda administraatorite muretut, keevat, kuulsusrikast kastielu: ühelt nõupidamiselt teisele, ühest väliskomandeeringust teise, ühelt banketilt teisele; millega tegeled, ei tea ka ise, aga polegi vaja. Sest on lõbus, mõnus, kõht on täis, kõik on tore! Saatjaks komsomoliuljus, hea palk, elu kindlustav positsiooni ja suured – arvatavasti – pistised restoraniteenuste sfäärist.

Kui ma kirjutan raamatu, artikli, teen tõlke, siis piisab lugejale täiesti minu nimest kirjutatu all või peal, aga kirjandus on teadagi tõsine asi, raamat ja ajaleht maksab omajagu, austus tuleb ära teenida stiili ja mõttega. See pole avaldus. Millega otsekohe kriipsutad läbi oma maine, oma inimväärikuse: otsi aga mõttekaaslasi, aga kui selliseid lolle ei leia, käi kus kurat meie Kesklinna rajoonist ja ehita endale hütt näiteks kuhugi metsa.

Ma tulin alles tagasi Peterburist, kus korraldati mälestusõhtu silmapaistva kirjaniku Samuil Lurje auks. Ilmavalgust nägi ka tema uus raamat «Varesesulega». Selles leidub jutustus «Mercutio», mis ei ole pühendatud mitte ainult ja mitte niivõrd Shakespeare’ile, kuivõrd tragöödia olemusele, milles ei ole lootust ega andestust.

Selle poolest erineb tragöödia Lurje sõnul tavalisest ebaõnnest, mis paratamatult elu juurde käib. Elu, milles me oleme tahes-tahtmata üksi ja keegi meie eest välja ei astu. «Õelad segavad tuld juurde, alatud kannatavad. Ja tänavad. Kõik me, enesestki mõista, eelistaksime, et asjad oleksid teisiti. Et maa ja ilma eest hoolitseksid käsikäes kulgedes õiglus ja nali … Aga see, ma kinnitan, ei ole tragöödia … Pühi silmist pisar, lähme lõunale.»

Lurjel on õigus: pühin silmast pisara, lähen lõunale. Otse enne surma, kui metastaasid ei jätnud enam vähimatki lootust, kirjutas Lurje avaliku kirja Moskvasse German Grefile: talle alluvas pangas ei antud Lurje õele ametliku volituse alusel pensioni kätte. Pension anti kätte. Ühes nimetus kommentaaris selle kohta lugesin, et vähi viimases staadiumis pidavat inimesed kannatama hirmsate piinade käes, nii et soovin, et teie, Samuil Lurje, elaksite selles staadiumis võimalikult kaua. Vaat see on tõeline tragöödia, et on olemas sellised nimetud lurjused! Timukad, kelle käed ihalevad armastatud töö järele!

Millegi muu kui viha ja põlgusega ei saa vastata argpükslikele nimetutele kommentaatoritele. Kui jäle oli hiljaaegu lugeda, kuidas meie justkui auväärne kohalik (vene ajakirjanduse) meediaekspert just nimetule kommentaatorile tuginedes teatas, et anonüümse kommentaatori tsitaat on igati paslik ja langeb täielikult kokku tema arusaamisega kirjandusest.

Tragöödiat ei ole. Lõunasöök on imehea. Tülgastus ei kao.