/nginx/o/2016/03/04/5123447t1hccab.jpg)
Riigikogu konverentsisaalis 23. septembril toimunud konverentsil «Teadus kui Eesti arengumootor» kuulsime haridus- ja teadusministri lõikavalt ausat ja valusat, aga samas sümpaatset ja täpset hinnangut, et tegelikult ei ole teadus Eesti arengumootor, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.
Et meie ühiskond tugineb teistsugustele väärtustele; sellistele nagu huvid, arvamised, maitsed, müüdid või usk. Et teadus ei määra meie ühiskonnas tehtavaid otsuseid. Et aga teadust on kindlasti rohkem vaja, kasvõi praktiliste murede lahendamiseks, nagu jõukuse kasv või tauditõrje. Pealegi on teadmised juba iseendast oluline hüve.
Minister jätkas, et teadusega loome küll tulevikueeliseid, aga see ei tähenda, et päevapoliitikas oleks teadusel tähtsust. Kahjuks ei ole. Ometi oleks vaja riigi rolli teaduses tugevdada. Seda mitte sisulisest küljest, vaid restruktureerimise kaudu. Raha selleks küll sama hästi kui ei ole, aga sellegipoolest tuleks ülikoolidele ja teadusasutustele panna rohkem vastutust.
Veidi hiljem tõdes professor Aadu Must kurvalt, et Eesti ühiskonnas ei ole teadust ja kõrgharidust kunagi nii madalalt hinnatud kui praegu. Tema sõnul sai Eesti riik võimalikuks vaid selle tõttu, et meie inimestel oli ebanormaalselt tugev usk haridusse.
Veel olulisem on viia igasse kodusse arusaam, et uskumustele või müütidele tuginemine on ohtlik.
Konverentsi algne mõte oli küsida, kuidas saaksime sellel anomaalial põhinevat saavutust – meie head teaduspotentsiaali – kasutada Eesti arengu heaks. Sama küsimuse esitasime poliitikutele Teaduste Akadeemia saalis hilistalvel enne valimisi. Tookord kuulsime poliitkorrektseid silitavaid-rahustavaid arvamusi.
Seekord oli nii ministri kui ka riigikogu liikmete sõnum ühemõtteline: poliitiline kokkulepe on selline, et 2014. aasta jaanuaris vastu võetud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2014–2020 «Teadmistepõhine Eesti» riigi lubadusi ei ole kavaski täita.
Selle kokkuleppe tulemusi näeme juba otsustes, mis mõjutavad meie elu veel aastakümnete jooksul. Minister Ligi sõnul on teadusrahaga kehvasti ja järgmise aasta eelarves paremaks ei lähe. Jutt on rahast, mis kulub teaduse võtmekomponendile, nimelt uute ja oluliste teadmiste saamisele.
Uskumused ja müüdid
Sama oluline on aga nende teadmiste kommunikeerimine. Kolleegide-teadlaste jaoks kirjutatakse artikleid ning tudengite ja ekspertide jaoks monograafiaid. Kõigile teistele püütakse asju populaarselt seletada.
Pingutused on ennekõike suunatud noortele, et nad peaksid vajalikuks enesetäiendamist, rakendaksid teadmis- ja teaduspõhist mõtteviisi. Veel olulisem on viia igasse kodusse arusaam, et uskumustele või müütidele tugineda on ohtlik. Näiteks et libameditsiin ei ole lihtsalt mänguasi. Või et kloordioksiidi, hellitusnimega MMSi kasutamine silmaraviks ei too mitte säravat pilku, vaid on samm pimedaks jäämise poole.
Selle töö laiem eesmärk on aidata toime tulla kasvava infomüra ning vahel eksitavate väidete laviiniga. Seda tuleb teha järjekindlalt. Kahetsusväärsel kombel tuli kohe pärast kõnesolevat konverentsi teade keskkonnaministrilt, et riik ei toeta enam meie teaduse populariseerimise lipulaeva, ajakirja Horisont. Mõistan, et rahapuuduses tuleb millestki loobuda. Aga loobumine sellest peamisest kanalist, mis vahendab Eesti teaduse tippsaavutusi ja meie oma ekspertide kommentaare laiale avalikkusele ning kasvavale põlvkonnale, ei tohiks olla kergekäeline.
Kõne all on meie järelkasvu väärtuste kujundamine. On lühinägelik jätta nad ilma olulisest toest erialavalikul või teel kõrghariduse või tippteaduse poole.
Horisont on olnud peamine panustaja eesti teaduskeele kujunemisse. Oleme kokku leppinud, et tahame oma riiki ise pidada ja oma keele säilimise eest hoolitseda. See ei ole odav lõbu. Eriti rumal on ühe (haridus- ja teadusministri) käega panustada rahvusteadustesse ja teise (keskkonnaministri) käega likvideerida keele kõige kiiremini muutuva osa tugisammas.