Lugeja kiri: elu pärast surma

On 15. juuni 2015, kell näitab kaks tundi pärast südaööd. Olen vanemate juures ööbimas ja ärkan vist juba kolmandat korda isa läkastamise peale. Isal diagnoositi viis aastat tagasi IPF (idiopaatiline kopsufibrillioos), pöördumatu kopsuhaigus, millel on fataalne lõpp. Ainuke pääsetee on kopsusiirdamine. Kopsudoonori leidmine pole aga Eestis sugugi lihtne väljakutse. Leida tuleb isik, kelle koed ja veregrupp on sobivad, aga veel suuremaks väljakutseks on võitlus inimeste arusaamadega. Enamik eestlastest arvab, et surnukeha peab säilima, nagu on. Arstid on pea võimetud äkksurma surnud inimese omastele selgitama, et kui lahkunu organid doonorluse heaks loovutada, elab mingi osa su kallist veel edasi.

Isa läkastab ja minu mõtted tiirlevad. Kui ta doonorit ei leia, siis ta kaua enam vastu ei pea. Magada saab ta hetkel ainult istudes ja 20 minuti kaupa. Ema närvid on viimase vindi peal.

Juuni lõpul olen Lissabonis lapsega koorikonkursil. Äkki helistab mulle nuuksuv ema, kes alustab lauset: «Tead, et isa... (mu süda jätab löögi vahele, kas tõesti on kõik, miski nöörib kurku) sai kopsudoonori, talle tehakse täna homme siirdamine.» Uhh, pingelangus ja suur rõõm.

Tänaseks päevaks on isa haiglaravilt kodus, keegi, keda enam ei ole, on kinkinud talle uue elu. Operatsioonil selgus, et isa kopsud olid nii läbi, et ta enam septembrit näinud ei oleks. Seega oleksime praeguseks ta juba matnud või organiseeriksime matuseid...

Südamlik tänu meie kopsudoonori lähedastele, kes kinkisid isale uued kopsud; doktor Alan Altrajale, kes haiguse avastas ja aitas seda pidurdada, kuni kops leiti; doktor Tanel Laisaarele pingelise siirdamise eduka sooritamise eest ning doktor Marget Savisaarele, kes on kogu haigusprotsessis olnud kui haldjast ristiema. Tänu ka vaprale Tartu Ülikooli kliinikumi 3. intensiivravi personalile ja pulmonoloogia õdedele, kes kannatlikult isa tervenemisprotsessil aitasid.

E. H.*

autor on toimetusele teada