Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/03/11/3860609t1h4e65.jpg)
Super, et Eston Kohver on lõpuks tagasi kodus naise ja laste juures. Nüüd võib esitada ebamugavaid küsimusi kaitsepolitseile. Seni polnud seda võibolla tõesti eriti ilus teha, põhjendusega, et ei maksa hakata musta pesu pesema enne, kui põhieesmärk on saavutatud ja oma mees taas väljaspool hädaohtu.
Lõpp oli muidugi positiivne (ja mul on väga hea meel, et olin veel enne Kohveri kohtuotsuse väljakuulutamist üks väheseid, kes avalikult uskus, et muutuva välispoliitilise olukorra tõttu on reaalne Kohvri koju pääsemine koos saabuva sügisega – vt 11. augusti Postimehe kommentaari «Võimaluste aken Eston Kohvrile»), aga kui vaadata juhtumit tervikuna, siis teisiti kui kaitsepolitsei läbikukkumiseks on seda raske nimetada. Kõigepealt ei osatud hinnata Venemaa kasvavat agressiivsust ja lasti Kohver röövida (lähtume kapo enda versioonist) ning seejärel jäi reetur Dressen ilma teenitud karistuseta.
Jah, oli raske uskuda, et Venemaa eriüksus võiks tulla üle piiri ja röövida kapo töötaja. Aga selleks me ju peamegi üleval oma eriteenistusi, et nad suudaksid vaenlase käitumist ennustada. See ju ongi nende töö mõõt!
Aga kui üle piiri tunginud eriüksusel oleks olnud mingi palju jõledam ülesanne, mis oleks lõppenud reaalsete ohvritega, kas ka siis oleks Eesti avalikkust rahuldanud seletus stiilis «me ei osanud seda ette arvata, sest teate, see ei ole tegelikult kooskõlas luurajate maailma kirjutamata reeglitega ja üldiselt meil nii ei tehta»?
Aus ülestunnistus – et me ei osanud seda oodata – on muidugi sümpaatne tegu, aga see ei saa olla eriteenistuse puhul õigustus, erinevalt Agu Sihkvast või noorpoliitik Madissonist.
Minul on küll raske rõõmustada koos eilses Postimehes rääkinud anonüümse «Kohveri vahetusoperatsiooniga seotud inimesega». «Me oleme kindlasti plussis,» rõõmustas too inimene. «Ta pidas silmas, et kui spionaažis süüdi mõistetud Kohver veetis Venemaal vanglas aasta, siis tema vahetuskaup, riigireeturist kaitsepolitseinik Dressen Eestis tervelt kolm aastat. Ja maksumaksja rahakoti kulul vangis istumine kestnuks veel pikalt,» vahendas mu kolleeg tolle allika sõnu.
Tuleb välja, et vaat kui tore, et Dressen enam meie maksumaksja raha ei kuluta. No siis oleks võinud ta ju kohe pärast kohut Piusa sillale viia, suruda kätt ja üle anda. Oleks lausa kaks aastat meie raha kokku hoidnud!
Ebaõnnestumistega võib ja tuleb leppida, aga ei tohi leppida sellega, kui sulle avalikult täielikku jama aetakse. Seda enam, kui ajakirjandus omalt poolt käitus kogu Kohvri juhtumi jooksul suhteliselt vastutustundlikult. Näiteks ei kirjutatud eelmise aasta lõpus sellest – ehkki seda infot väga taheti Moskvast edastada –, et nüüdseks samuti meediastaari seisusse tõusnud Aleksander Toots oli oma FSB ametivennaga juba oktoobri lõpuks kokku leppinud, et pärast süüdimõistmist antakse Kohver Eestile üle, ning et uurija teatas sellest viivitamatult ka Kohvrile endale. Nagu näeme, nii ka läks.
Luuretöös ei ole teadagi kunagi mingeid garantiisid, aga just seetõttu ei ole ka mõtet olukorda ilustada: Venemaa FSB tegi seekord meie kapole 2:0 ära. Mis pole ju tegelikult häbiasi, arvestades, kuidas kapo varem FSBd naks ja naks paika pani ning kui mitukümmend korda võimsama organisatsiooniga on tegu. Totter on aga teha nägu, et midagi pole juhtunud ja et tegelikult oleme meie võidumehed ja kangelased. Kindlasti ongi keegi selles olukorras õigustatult kangelane, ainult et see kangelastegu tuli sooritada pärast seda, kui keegi millegagi saatuslikult mööda oli pannud.
Kõigil oleks julgem tunne, kui kapo ja siseminister selle asemel, et kiidelda, kui hästi läks ikkagi Kohveri tagasisaamisega (läks küll jah!), vastaks küsimusele (kasvõi kapo erikomisjonile), millised järeldused on nad teinud sellest juhtumist. Riigi julgeolek ei kannata enesepettust. Kapo läbikukkumine on liiga tõsine asi, et avalikkus peaks lõpuni õnnelikku nägu tegema.