Lõpp oli muidugi positiivne (ja mul on väga hea meel, et olin veel enne Kohveri kohtuotsuse väljakuulutamist üks väheseid, kes avalikult uskus, et muutuva välispoliitilise olukorra tõttu on reaalne Kohvri koju pääsemine koos saabuva sügisega – vt 11. augusti Postimehe kommentaari «Võimaluste aken Eston Kohvrile»), aga kui vaadata juhtumit tervikuna, siis teisiti kui kaitsepolitsei läbikukkumiseks on seda raske nimetada. Kõigepealt ei osatud hinnata Venemaa kasvavat agressiivsust ja lasti Kohver röövida (lähtume kapo enda versioonist) ning seejärel jäi reetur Dressen ilma teenitud karistuseta.
Jah, oli raske uskuda, et Venemaa eriüksus võiks tulla üle piiri ja röövida kapo töötaja. Aga selleks me ju peamegi üleval oma eriteenistusi, et nad suudaksid vaenlase käitumist ennustada. See ju ongi nende töö mõõt!
Aga kui üle piiri tunginud eriüksusel oleks olnud mingi palju jõledam ülesanne, mis oleks lõppenud reaalsete ohvritega, kas ka siis oleks Eesti avalikkust rahuldanud seletus stiilis «me ei osanud seda ette arvata, sest teate, see ei ole tegelikult kooskõlas luurajate maailma kirjutamata reeglitega ja üldiselt meil nii ei tehta»?
Aus ülestunnistus – et me ei osanud seda oodata – on muidugi sümpaatne tegu, aga see ei saa olla eriteenistuse puhul õigustus, erinevalt Agu Sihkvast või noorpoliitik Madissonist.
Minul on küll raske rõõmustada koos eilses Postimehes rääkinud anonüümse «Kohveri vahetusoperatsiooniga seotud inimesega». «Me oleme kindlasti plussis,» rõõmustas too inimene. «Ta pidas silmas, et kui spionaažis süüdi mõistetud Kohver veetis Venemaal vanglas aasta, siis tema vahetuskaup, riigireeturist kaitsepolitseinik Dressen Eestis tervelt kolm aastat. Ja maksumaksja rahakoti kulul vangis istumine kestnuks veel pikalt,» vahendas mu kolleeg tolle allika sõnu.
Tuleb välja, et vaat kui tore, et Dressen enam meie maksumaksja raha ei kuluta. No siis oleks võinud ta ju kohe pärast kohut Piusa sillale viia, suruda kätt ja üle anda. Oleks lausa kaks aastat meie raha kokku hoidnud!