Kaarel Tarand: elukaaslaseks korruptsioon

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Kumb Eesti siis ikkagi on, kas vähe- või sügavalt korrumpeerunud maa? Nagu kõiges, mis inimlik, on ka korruptsiooni küsimuses maailma riigid edetabelisse seatud, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Korruptsiooni puhul peab arvet Amnesty International punktisüsteemis, mis varem toimis kümne palli skaalal, aastast 2012 aga laienes täpsuse huvides sajapunktiliseks. Pingereas kõigub Eesti juba aastaid kolmandas kümnes.

Kuni sajandivahetuseni Eesti positsioon pidevalt paranes, millalgi Euroopa Liitu astumise eel aga jäime paigale tammuma. Juba aastast 2006 on Eesti kinni ligikaudu kahe kolmandiku juures maksimumpunktidest ja kuidas riigijuhid ka retooriliselt ei õhkaks Eesti loomupärasest põhjamaisusest, edetabeli tipule, kus Põhjamaade kõrval veel Uus-Meremaa, Šveits, Holland ja Singapur, me lähemale ei jõua.

Kumb on parem, kas see, kui aeg-ajalt kõrgeid võimukandjaid korruptsioonisüüga kinni nabitakse, või see, kui statistika näitab korruptsioonivabadust, samal ajal aga ühiskonnas on sügav veendumus, et ilma pistiseta ei jõua kuskil edasi?

Uue jõu võitlus snuukrilauaga

Paradoksaalselt seati just 2003. aastal, kui Eesti poliitikasse saabus «uus jõud» nimega Res Publica, võitlus korruptsiooniga riigivõimu fookusesse. Lisaks võitles peaminister Juhan Parts isiklikult ühe iseenesest täiesti süütu snuukrilauaga Stenbocki maja keldris kui «vana korra laristamise sümboliga». Lõpuks viidi see laud ühte Võru noortekeskusesse, kus selle pidamine läks senisest hoopis kallimaks. Kuigi Res Publica poliittehnoloogiline vastandumine senistele poliitilistele jõududele ei petnud publikut kaua ja ka korruptsiooni vastu võitlemise ind rauges üsna pea, loodi siiski selged alused ja töökord korruptsiooniga tegelemiseks. Ja see on andnud tegelikult ka tulemusi.

Eesti õiguskaitseorganid on uurinud ja kohtutes lõpuni menetlenud nii suuri kui ka väiksemaid korruptsioonikalakesi. Iga juhtum on õpetlik ja kuritegelikule maailmale õigusriigis ainuvõimalik signaal karistuse vältimatusest. Mõistagi ei saabu need karistused ajakirjandusele ja ka rahutumale rahvale sobivas tempos, aga nad saabuvad siiski. Iga kohtulahend sunnib potentsiaalsed kurjategijad oma taktikat ja praktikat muutma, otsima uusi läbipääse, tegema uusi vigu.

Ja ikkagi: kumb on parem, kas see, kui aeg-ajalt kõrgeid võimukandjaid korruptsioonisüüga kinni nabitakse, või see, kui statistika näitab korruptsioonivabadust, samal ajal aga ühiskonnas on sügav veendumus, et ilma pistiseta ei jõua kuskil edasi?

Eesti on valinud esimese tee. Meil pole kuitahes suur härra kaitstud sõltumatu uurimise eest. Samas kinnitavad poliitilise ja majandusliku eliidi seadusevälised suhted laiema publiku veendumust, et «need seal» ajavadki asju normist teisiti. Võim kui selline kaotab nii oma legitiimsust, sellega seotud üksikisikud ja grupid aga usaldusväärsust.

Usaldusväärne politsei, ebausaldusväärne linnavõim

Avaliku arvamuse regulaarne mõõtmine on siin vahekorrad ammu selgeks teinud. Poliitilise võimu organite ja eeskätt erakondade usaldusväärsus on kaugel maas politsei ja kohtute omast. Seega pole ka käimasoleva juhtumi puhul kahtlust, kelle poole publiku toetus kaldub.

Selle kohta, et uurimisorganid täidaksid oma sõltumatuse vundamendilt hälbides mingi poliitilise jõu tellimust, pole ühtki tõsiselt võetavat tõendit kunagi tekkinud. Selle kohta, kas Tallinna ametnikud, parteijuhid ja ettevõtjad viljelevad pistisekultuuri, on kuhjakaupa tõendusmaterjali, reaalselt määratud ja kantud vanglakaristusi jne.

Ka Edgar Savisaar on läbi kahe aastakümne (vanemad poliitikavaatlejad mäletavad, et rikkus ja luksuslik elustiil hakkasid Keskerakonna juhile meeldima oma konkurentidest pisut hiljem, nii 1994. aasta paiku, varem toitus ta puhtast võimuihast) teinud kõik endast oleneva selleks, et kõikjal väljaspool tema pimedate usufanaatikute kogudust tunduks vabalt mõtlevatele inimestele vägagi usutav, et praegu avalikku faasi jõudnud uurimine tegeleb tõsiasjadega.

Vanemad poliitikavaatlejad mäletavad, et rikkus ja luksuslik elustiil hakkasid Keskerakonna juhile meeldima oma konkurentidest pisut hiljem, nii 1994. aasta paiku, varem toitus ta puhtast võimuihast.

Tallinna linnavalitsusest on aastatega korruptsiooni pärast kinni nabitud suuremaid ja väiksemaid sulisid, kuid käitumiskultuuri pole seal ühegi juhtumi järel muudetud. Vastupidi, karistuse kandnud seaduserikkujad on esimesel võimalusel kuidagi jälle leivakannika juurde upitatud. Savisaare nn isiklikud rahaasjad (mis kajastuvad tulu- ja majandushuvide deklaratsioonides) on rännanud tavainimesele mõistmatuid radu.

See lugu jõuab üsna kiiresti oma loogilise lõpuni ja jätab kindlasti jälgi kogu Eesti poliitilisele elule, aga üle dramatiseerida seda ka ei maksa. Iga kuriteo avastamisel on ühiskonda puhastav mõju, aga sellest kaudselt kasusaajate ringi võivad kuuluda ka ebaausad hinged.

Kurjategijast vabaks jäänud toolile ei pruugi maanduda õilishing. Põlvkonnavahetus asjana iseeneses pole ju midagi väärt, kaalu oleks sellel, kui «vanad korruptandid» võimult tõrjuv uus põlvkond erineks eelmisest ka eetiliselt kvaliteedilt. Paraku on revolutsiooniline noorus end rahaasjus tõestanud eelkäijatest veel ropumalt käitujana (kui meenutada riigikohtu otsust ootavat Priit Toobalit või siis pangaautomaadiga sularaharomanssi sattunud Keit Pentus-Rosimannust, üleni valges aususe etaloni Kristen Michalit jt) juba ammu enne, kui vanamehed vangikongi saavad. Ja sellest omakorda järeldub, et korruptsioonivabaduse edetabelis võime tipust üsna kaugele jääda veel aastateks.