Inglise keeles on väljend «suspension of disbelief», mille võiks eesti keelde tõlkida kui näo tegemise, et kõik on, nagu peab. Nagu näiteks teatris, kus vaatajad teavad, et laval toimuv pole «päris», aga ometi saavad «päriselamuse». Sellisest avaliku reaalsustaju korrektsioonist on tänaseks saanud Eesti poliitika kandev kiil.
Näeme seda korruptsiooniskandaalides, mida kerkib vasakult ja paremalt, aga mida avalikkus ja riigijuhid esitlevad kui kitsalt isikupõhist nähtust, nagu äraväänatud kreeka tragöödiat. See on poliitika oma ürgseimas kuues: inimesed heitlevad avalikul näitelaval, lava taga on jumalad. See ajastu, mis on mujal lava kohale paigutanud demokraatia, õigusriigi printsiibid, võimude lahususe ja muu mehaanika, millele poliitikud on nähtavalt allutatud, poleks meile nagu veel saabunud.
Nagu vaese mehe Roomas on Eesti poliitika näitelaval määrav tähtsus retoorikal ja visuaalil. Savisaare sõrmine «V», väljapoole triumfaalne, sissepoole «tõmmake uttu», on dramaatiline argument samavõrra kui seda on korrakaitsjate kuivalt kahjatsev proosa.
Avalikkusel on valida, kas uskuda Savisaart või prokuratuuri, kummalgi puhul nägu tehes, et kõik ongi nagu peab, et laval toimuv ammendabki kogu teema. Seadusemõistmise seisukohast tähendab see, et prokuratuuri kahtlustus ongi Eestis kõrgeim süüdimõistev instants.
Kohtusse ei jõua praktiliselt midagi. Tõendusmaterjal on pilla-palla avalik, aga puudub lõplik avalik autoriteet, mis ütleks: need tõendid on pädevad, need tõendid on ammendavad. Avalik kahtlus loksub mürgiselt ja lakkamatult siia-sinna. Võime süüdistada ühiskonna väiksust, kuid lõppvastutus langeb lavalolijaile. Puhas pole ka ajakirjandus, mis üha harvemini küsib küsimusi kulisside taguse kohta, eelistades samuti nägu tehes pooli valida.
See kõik näitlikustab äraspidiselt veel ühe angloameerika printsiibi, milleks on «reasonable doubt» – kummutamata kahtlus süüdistusmaterjali osas, mille olemasolul vandemehed ei saa süüdi mõista. Kummutamata kahtlus on Eestis see, mis jääb külge süüdistatule – kahtlus selles, et ta pole õige mees. Selle kahtlusega rebitakse natuke maha sündsuserüüd, aga harva täielikult. Rebitud on pea kõigilt poliitikuilt. Kõige õigemad on need, kel rüüriismeid kõige rohkem üll.
Praktikas on see kui nõidade uputamise katsed porilombis. Savisaar on ühelt poolt kohtuotsuseta süüdi, sest kapo ütleb nii. Teiselt poolt on ta süütu, kuna kapo nii ütleb. Sama skeem toimis 2012. aastal Reformierakonnaga, kuigi seal jõudsime tänu toonasele prokuratuurile vähemalt lähemale avaliku tõe standardile, kui RE liikmete tunnistused avalikuks tehti. Praegu on meil selle asemel õnnetu, ennasthävitav leke prokuratuurist. Ükskõik kui usutav on mulje korruptsioonist tema taskustalinistlikus režiimis, ei mõistaks Savisaart nüüd süüdi ükski läänelik kohus. Vaevalt Eestiski, ja nii jääb kõik õhku. Nagu Tallinna Sadamaski, kus kapo ja prokuratuur vähemalt näiliselt loovad muljet, et poliitikud loomuvastaselt korruptsioonipesast matti ei võtnud.
Tõe määrab nii uskujate arvukus ja valjuhäälsus. Näo tegemine tähendab, et tõde sõltub suvalistest, subjektiivsetest teguritest. Teatud poliitikute korruptiivsust usuvad teatud inimesed. Süsteemil puudub autoriteet tõde objektiivselt sedastada. See loomulikult määndab poliitilist avalikku arutelu: mõtteid ei mõelda läbi, vaid vaadatakse äraootavalt teiste poole, kinnituse saamiseks. Vaated on harva ankurdatud kindlamasse pinda kui heitlik avalik arvamus. Eetika, eriti poliitiku- ja ametnikueetika on lihtsalt teravate nurkade kogum, mis takistab hea näo tegemist ja teeb elu lihtsalt asjatult keeruliseks.