Juhtkiri: kuidas hoida tarkust ja suurendada õnnelikkust

Mõned asjad jäävad ja mõned asjad muutuvad. Jääb see, et just nagu igal aastal, avaldab Postimees ka nüüd koolide edetabeli gümnaasiumi riigieksami tulemuste põhjal. Muutunud on aga nii see, mida edetabel sel aastal näitab, kui ka see, millised järeldused sellisest edetabelist ülepea hariduse vallas toimunud diskussioonide põhjal teha. Ja mis peamine, kuidas neile järeldustele tuginedes edasi minna.

Edetabel näitab, et esimest korda on esikohal väikekool, Tallinna Sakala eragümnaasium, ja alles seejärel tulevad traditsioonilised eesrindlased prantsuse lütseum ja reaalkool Tallinnast ning Hugo Treffneri gümnaasium Tartust. Oluline on ka see, et esikohal olev Sakala eragümnaasium on osaliselt vene õppekeelega.

Kuid koolide edetabelit tuleb vaadata selle aasta jooksul toimunud haridusdiskussioonide ja neid hoogustanud tekstide valgel. Olulisemad neist on kaks. Esimene on õiguskantsleri ettekanne riigikogule. Ta tegi ettepaneku arutelu algatamiseks, kuna hariduslik kihistumine, st laste võimete maksimaalselt välja arendamata jäämine on oht Eesti ühiskonnale. Teine on samast ettekandest ajendatud vestlusring 4. septembri ajalehes Sirp, kus lisaks õiguskantsler Ülle Madisele osalesid Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid, psühholoog Angela Jakobson ja õpetaja Vootele Hansen.

Tõsi, diskussioon on peamiselt puudutanud põhiharidust, kuid selles kontekstis on see oluline kahel põhjusel. Esiteks, hea põhiharidusega antakse alus heale gümnaasiumiharidusele, ja seetõttu on oluline, et see oleks võrdselt heal tasemel kättesaadav kõigile. Ja teiseks, koolide edetabeli avaldamisega tõuseb igal aastal esile nn eliitkoolide küsimus, millest kuidagi mööda vaadata ei saa.

Juba viidatud Sirbis ilmunud arutelu käigus tuli ilmsiks mitu probleemi, mis vajavad tähelepanu. Esiteks, igal lapsel on õigus saada tasuta elus edenemiseks parimat alust pakkuv põhiharidus. Riigi kohustus on kehtestada selline koolikorraldus, mis selle tagab, sõltumata elukohast, emakeelest ja perekondlikust taustast. Praegu sellist olukorda pole ja seetõttu hariduslik kihistumine süveneb.

Teiseks, arusaam, et nn eliitkoolid on mõeldud andekamatele lastele, on sageli ekslik. Andekas laps on tihti ebastandardne, haridusliku erivajadusega, eliitkoolid seevastu on head parema läbilöögivõimega lastele, mistõttu neis koolides tuleks näha pigem võimalust lapsevanematele tunda end uhkena – lapse tuleviku nimel on tehtud kõik võimalik. Laste huvidega pole selliste koolidel aga alati ülemäära palju pistmist, nagu ei ole neil ka valmisolekut toime tulla andekate lastega, sest kesksel kohal on standardiseeritud õpioskused.

Sellest tulenevalt on tekkinud olukord, kus haridusest on saanud midagi spordivõistluse laadset, kuid selle hind võib olla ränk. PISA testid näitavad, et lapsed on küll targad, kuid muud uuringud viitavad, et õnnelikud just mitte eriti. Küsimus, mis vastust vajab on: kuidas muuta hariduskorraldust nii, et õnnetunnet hariduse omandamisest lisada, ilma et tarkus kannataks, ja kuidas teha hea põhiharidus kättesaadavaks kõigile,

Me oleme triivimas karidele, ütles õiguskantsler Sirbi vestlusringis. Majanduslik ja keelepõhine eristumine ei peaks määrama hariduse kvaliteeti. Kuidas seda vältida, sellesisulise ettekande on riigikogu õiguskantslerilt saanud.