Tõnis Tõnisson: pagulased on meie võimalus, mitte oht

, endine pagulane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Tõnisson
Tõnis Tõnisson Foto: Erakogu

Eelarvamuste ja sallimatuse vastu aitab ainult vaba diskussioon, kirjutab endine pagulane Tõnis Tõnisson. Süüria põgenikud ei ole mitte oht, vaid sülle langenud luksus, kes võivad meile rohkem anda, kui nad meilt paluvad.

Suur hulk inimesi endises «idas» protestib energiliselt, kui pagulaste vastuvõtmine jutuks tuleb. Miks nii? Kas põhjuseks on ksenofoobia? Võimalik. Aga sel juhul – miks just endises «idas»? Miks mitte samas ulatuses endises «läänes»? Milles seisneb erinevus, ja kust see erinevus pärit on?

1945. aastal, kui suur sõda läbi oli, olid inimesed nii demokraatlikus «läänes» kui ka totalitaarses «idas» tulvil vanu eelarvamusi ja sallimatust kõiksuguste inimgruppide suhtes, olgu need siis geid, mustlased, naised, neegrid, juudid, sakslased, venelased või kasvõi lätlased. Sõja lõppedes aga hakkas selles küsimuses tekkima – ja hiljem süvenema – mentaalne kuristik «lääne» ja «ida» vahel.

Totalitaarses «idas» oli avalik vaidlus võimude absoluutne monopol. Võimumeeste eelarvamused ja sallimatus olid laias laastus samad kui tavakodanikel. Võimudel polnud seepärast mingit põhjust algatada avalikke vaidlusi geide või neegrite üle, sest need küsimused olid ju niikuinii kõigile «iseendast mõistetavad».

Seesugused teemad jäid õlletubade ja koduste kõmukampade hooleks, kus eelarvamused ja sallimatused korralikult kivistusid. Ja sinna nad jäid hauduma, Eestisse 50 aastaks, Venemaale kogunisti 70 aastaks.

«Läänes» ei olnud alguses olukord palju erinev, ka seal valitsesid samad eelarvamused ja sallimatus. Aga oli üks oluline erinevus: avalik vaidlus oli lääneriikides vaba. Selle tõttu juhtuski, et üks või teine kirjainimene tuli välja mõne kentsaka mõttega. Näiteks et geid võibolla polegi «haiged» või «loodusevastased» õudused. Muidugi selliseid seisukohti naeruvääristati ja kiruti, aga seda kõike tehti avalikult. Ja siis algas diskussioon: vastulausele tuli vastulauseid, ja siis uuesti vastulauseid vastulausetele, lakkamatult.

Küsimusi geide, naiste võrdõiguslikkuse ja eri nahavärvidega inimeste õiguste kohta sõeluti, jahvatati, sõeluti uuesti, uuriti, puuriti, kõike seda lakkamatult, avalikult, päevast päeva, aastast aastasse, poole sajandi jooksul, tüdimuseni välja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles