Juhtkiri: oodatud hääl mõistlikus arvamusvahetuses

Ületuleval pühapäeval leiab Tallinnas Vabaduse väljakul aset ettevõtmine «Sõbralik Eesti», mille sihiks on tuua kokku ja kaudselt ka avalikku diskussiooni see tolerantne ja avatud osa eestlastest, kelle hääl on seni vast liiga vaikselt kostnud. See kodanikualgatusega sündinud ettevõtmine on loodetavasti miski, mis toob kohati ebaratsionaalseks paisunud pagulaspaanika kõrvale teise lähenemisviisi ja lisab diskussioonile oma noodi.

Demokraatliku riigikorra juurde käib arvamusvabadus, olgu seisukohad sallivad või mitte. Nii see peabki jääma. Pigem on probleem selles, et seni on avalikus meediaruumis enam aktiivsena esil olnud sallimatus jätnud meist mulje kui ksenofoobsest rahvast. Ehkki seisukohti on ka teistsuguseid, on vähesed leidnud vajaliku olevat need välja öelda.

Pagulastega seotud temaatika on toonud mõne napi kuu jooksul kaasa reaktsioone, mis võivad seada Eesti riigina hapramasse seisu, kui me sooviks. Osa neist vastukajadest on mõistetavad juba üksnes meie endi mineviku tõttu, mis vaistlikult keelt ja kultuuri kaitsma ajendab, kuid suur osa neist on sündinud teadmatusest tingitud eelarvamuste ja eelarvamusi enda erakondlikes huvides kasutavate poliitikute abil. Selle tulemit näeb sotsiaalmeedias ja kommentaariumites, aga vaen ja sallimatus on jõudnud juba ka sealt välja, tänavale.

Sellel vaenul on omakorda mitu tulemit, mis võivad koos meie turvalisusele – nii julgeoleku kui ka majanduse mõttes – kahju teha. Loodame liitlaste kaitsele, kuid kui liitlased oma hädas meid enda kõrval seismas ei näe, saab see side paratamatult kahjustatud. On karta, et riigid, kes peavad praegu pagulasetulvaga hakkama saama, kuid meie poolt abi ei näe, kaaluvad pärast seda tõsiselt, kas anda korraldus oma lennukitele Ämari poole õhku tõusta või mitte.

Sama puudutab majandust ja siin ei ole enam küsimus üksnes pagulastes, vaid üldisemalt levivas sallimatuses. Ettevõtted, kes soovivad avada oma harusid siin, saavad infot siin toimuvast oma riigi siinsetelt esindustelt. Oht teise nahavärviga inimeste jaoks saada tänaval rünnatud, sõnaliselt või füüsiliselt, mõjutab neid ilmselt vaatama äri laiendamise võimalusi otsides muude riikide poole. Olgu muude argumentidega kuidas on, majandus ja julgeolek peaks olema need kaks, mis veenavad ka neid, kelle jaoks ühiskonna enda sisemise sallimatuse kasv ei tundu probleemina.

Tavaliselt vaatab avalikkus sellisel puhul ootavalt riigi poole ja küsib, miks riik midagi ei tee. Kuid meelsus ja arusaamad ei saagi olla midagi, mida riik muuta saab. Seda saavad teha vaid inimesed ise.

Iseseisvuse taastamise päeval, 20. augustil kutsus president kultuuriinimesi ja vabakonda näitama välja oma seisukohta sallivuse küsimuses. «Sõbraliku Eesti» algatus on üks näide sellest, et seda kutset on kuulda võetud.

Meie hirmud rahvana on mõistetavad ja kui me nii tunneme, siis ei ole kellegi õigus öelda, et me tunneme valesti. Pigem tuleks küsida, miks me nii tunneme ja kas see hirm on ratsionaalselt põhjendatud või mitte. Loodetavasti leiab mõistlik, faktidele tuginev ja poliitikute poolt nende endi huvides mahitamata diskussioon tulevikus enam aset kui seni.