Sigrid Solnik: miks siis naised arvamuslugusid ei kirjuta?

Sigrid Solnik Foto: Erakogu

Anette Parksepp ja Marti Aavik nentisid, et Triin Toomesaarel oli arvamusfestivalil õigus – päevalehtede arvamuskülgedel kirjutavad eelkõige valged keskealised mehed. Statistika vastu ei saa, ent miks see nii on, arutleb Sigrid Solnik, noor naine.

Tuleb tõdeda, et ega olukord mujal maailmas meist ei erine – ka USA ja Suurbritannia suurte ajalehtede arvamuskülgedel jääb naiste kirjutatud lugude arv sinna 20–30 protsendi kanti. Ja kui mehed kirjutavad arvamusartikleid Tähtsatest Meeste Asjadest nagu näiteks majandus, poliitika ja sõda, jäävad naised sagedamini tegelema n-ö pehmete teemadega nagu kodu, perekond, mood jne. 

Miks see nii on? Eelkirjutajad on välja toonud, kuidas arvamustoimetused otsivad naisi tikutulega taga, ent suur osa neist ei soovi oma mõtteid ilmarahvale lugemiseks kirja panna. Tagaplaanile tõmbujad pigem ei kirjuta, sest «nad pole valmis» või kindlasti on kusagil keegi, kelle arvamus on rohkem avaldamist väärt.

Teiseks peljatakse avalikus diskussioonis osalemise varjukülge – isiku, mitte mõtete, vastu suunatud kriitikat, või siis kõige ehtsamat materdamist ja solvamist. Naiste puhul on negatiivne tagasiside palju sagedamini seotud nende vanuse, välimuse või eeldatavate võimetega – meesautorite puhul kirjutavad netikommentaatorid üsna harva avaldusi à la «sul on nii koledad jalad, pane end põlema!»

Nii nagu naised ei kipu suurde poliitikasse, soovivad vähesed neist meediasse, sest nad arvavad, et neil on seal läbilöömiseks vähem võimalusi ja et võimalik saadav kasu ei kaalu potentsiaalset kahju üles.

Võimalikke põhjuseid vabatahtlikuks vaikimiseks on veel. Üks on konkreetne ajapuudus kombineeritud teatava perfektsionismiga. Kui sa tahad hästi kirjutada, tuleb sellele kulutada aega. Ent kui sa pead ka käima koolis, tegelema kodu ja lastega ning tegema tööd (ja sageli neid kolme asja korraga), siis ei pruugi päeva lõpus ööpimeduses korraliku arvamusartikli nikerdamiseks enam motivatsiooni jaguda.

Veel ühe mittekirjutamise põhjuse leiab, kui tõmmata paralleel poliitikaga. Nii nagu naised ei kipu suurde poliitikasse, soovivad vähesed neist meediasse, sest nad arvavad, et neil on seal läbilöömiseks vähem võimalusi ja et võimalik saadav kasu ei kaalu potentsiaalset kahju üles.

«Naised arvamusliidritena» on sama kompleksne teema kui «naised poliitikas» või «naised tippjuhtidena». Ühiseks nimetajaks on muuhulgas see, et sel teemal on väga kerge langeda stereotüüpide ja naisi süüdistavate avalduste küüsi. «Saaksite ju sõna küll, näe, kõik ootavad! Ise olete süüdi, et ei kirjuta.»

Miks on paljud meist oma arvamuste avaldamisel tagasihoidlikumad, isegi ebakindlamad kui seda on mehed keskmiselt?

Sotsiaalne sugu ja sellega seotud ootused paratamatult mõjutavad meid kõiki, ka mehi. 

Põhjusi ei ole vaja kaugelt otsida, tasub vaadata tüdrukute kasvatamise, neile suunatud ootuste ja üldiste sotsiaalsete normide poole. Ma ei arva, et naised kogu aeg neid norme teadlikult järgivad, aga sotsiaalne sugu ja sellega seotud ootused paratamatult mõjutavad meid kõiki, ka mehi. Tüdrukuid kasvatatakse korralikeks, koolis eeldatakse neilt õigeid vastuseid, mitte liiga esiletükkivat või veel hullem, «pöörast» käitumist.

Kõigi puhul muidugi ei õnnestu. Kui mitte varem, siis teismeeas hakkavad õnneks paljud mässama ja leiavad nii-öelda oma tee. Ent ometigi jääb sotsiaalne norm selles osas, et naised ei tohiks esile tikkuda, initsiatiivi võtta, liiga palju sõna sekka öelda, või veel hullem – kellegi autoriteeti otseselt kõigutada. Naised justkui peaksid oma asju ajama vaikselt tagatubades mitte nõudma endale oma kohta laua ääres, kui kasutada Sheryl Sandbergilt laenatud väljendit.

Avalikult suures päevalehes oma isiklike mõtete terve ühiskonnaga jagamine on just selline riskantne, palju kära ja tähelepanu tekitav tegevus, millest oleks targem eemale hoida. Tüdrukutele öeldakse, et kakelda pole ilus, see pole naiselik. Tundub, et enamik naisi ka ei taha otsest, avalikku konflikti. Ühiskondlikult olulisel teemal kirjutades on selle tekkimine mõneti paratamatu.

Lisaks, kui «koolipoisi kolm» on n-ö tavaline ja ootuspärane nähtus, siis tüdrukutelt eeldatakse, et nad õpivad viitele. Mitteviieline tüdruk on normist rohkem väljas kui mitteviieline poiss. Ootus keskpärasest kõrgemate tulemuste järele saadab naisi ka hilisemas töö- ja eraelus. Muidugi oodatakse ka meestelt kvaliteetset tööd ja muidugi on perfektsionismipüüdlus kõigil inimestel eri tugevusega.

Ootus keskpärasest kõrgemate tulemuste järele saadab naisi ka hilisemas töö- ja eraelus.

Ent kui toimetuste praktika näitab, et naised ei pea oma arvamusavaldusi piisavalt kvaliteetseteks või «valmis» olevateks, siis ilmselt tasub põhjust otsida ka selles, et tahetakse teha ideaalselt (ikkagi ju avalikkuse ees esinemine), samas kui aega ja jaksu on väga heaks. Meestel ei tundu seda probleemi olevat – võib-olla nad ei muretse ideaalsuse pärast ja saavad endale lubada ka «väga head». Mõneti saavadki, sest nemad ei pea kas siis tegelikust või mentaalsest uksest sisse murdma, arvamusküljed on juba ajalooliselt nende pärusmaa.

Üks oluline küsimus on veel õhus: milleks üldse on vaja, et naised suurte päeva- või nädalalehtede arvamusveergudel sõna võtaksid?

Vaadates alternatiivsetesse meediakanalitesse nagu Twitter, Facebook, blogid, Feministeerium jne, on näha, et naised arvavad eelkõige just seal vägagi läbimõeldud ja argumenteeritud viisil vägagi ühiskondlikel teemadel. Internet on sooliselt ja vanuseliselt palju rohkem tasakaalus kui traditsiooniline meedia. Kui noorus kolib niikuinii paberlehtede juurest internetti, eelkõige alternatiivsetesse meediakanalitesse, siis mida me siin üldse muretseme, et naised ei taha sõna saada või et nad ei saa sõna.

Vahet ei ole, kas ajalehed on surnud või suremas või veel midagi kolmandat, nende arvamuskülgede lood ikkagi mõjutavad seda, kuidas tõlgendame ühiskondlikul tasandil meie ümber toimuvat. Suurtel ajalehtedel, eriti paberlehtedel, on säilinud teatav kvaliteedi ja tõe monopol. Peavoolumeedia loob omalt poolt narratiive.

Üks oluline küsimus on veel õhus: milleks üldse on vaja, et naised suurte päeva- või nädalalehtede arvamusveergudel sõna võtaksid?

Tekkiva loo lõplik sisu sõltub aga sellest, kes sinna panustavad. Kui panustavad eelkõige valged keskealised Eesti mehed, siis ilmselgelt on ühiskonna teiste osade – noored, vanad, naised, teistest rassidest ja kultuuridest pärit mehed – perspektiiv suurel areenil alakajastatud.

Võib ju alati lootma jääda, et keegi korjab mõne mõtte alternatiivmeediast üles. Mõnikord korjabki, ent inimesteni jõudmiseks tuleb ikkagi püünele trügida. Sotsiaalmeedia ja ühise huviga inimestele mõeldud platvormide miinus on veel see, et ideed levivad kindla ringi sees. Ma ei usu, et keskmine rahvuskonservatiivide valija on sage feministeerium.ee lugeja. Samamoodi ei käi mina Feministeeriumi lugejana sugugi regulaarselt rahvuskonservatiivide blogisid lugemas. Aga Postimehe või Eesti Päevalehe arvamuslugusid loeme suure tõenäosusega me mõlemad.

Kuna olukord on terves meie kultuuriruumis praegu veel selline, et nii poliitiline, majanduslik kui kultuuriline võim on suuresti keskealiste meeste käes, siis on neil ka kõige rohkem autoriteeti ja võimalusi saada oma hääl peavoolumeedias kõlama. Kõigil teistel on ka vähemalt teoreetiline võimalus jõuda areenile, kui neil on olemas teadmised, oskused ja kogemused.

Praktika aga näitab, et erinevatel, sealhulgas sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel see nii lihtne pole. Arvamuslugude tasandil on oluline, et ühiskonnas oleks võimalik kõlapinda saavutada erisugustel arvamustel. Ent sellest veel olulisem on, et arvamused, ükskõik kellelt need tulevad, oleksid argumenteeritud – lahti seletatud ja tõestatud, mitte lahmivad või sildistavad. Müts maha kõigi ees, kes sellega hakkama saavad, eriti aga nende noorte ja vanemate naiste ees, kellel on meile kõigile midagi öelda ja kes oma arvamuse ka avalikult välja ütlevad.  

___

Sigrid Solnik on etnoloogiaharidusega väitluskoolitaja ning kultuuridevahelise õppimise ja vabatahtlike juhtimise konsultant.