Tiit Kärner: õigest mõtlemisest

Tiit Kärner. Foto: Erakogu

Füüsikadoktor Tiit Kärner kirjutab, et sallimatusel on nii looduses kui inimühiskonnas täita sama oluline roll kui sallivusel.

Läinud aastasaja 80. aastateks oli Nõukogude impeerium nõrgenenud sedavõrd, et oli sunnitud taas kasutusse laskma arusaama inimolendite ekslikkusest. Seni oli riigi ja partei (mis, kui partei ladvikut silmas pidada, oli üks ja seesama) «peajoonest» hälbinud mõtteid käsitletud eranditult pahatahtlike ja kuritegelikena, millesse uskujaid kas tapeti, suleti sunnitöölaagritesse või hullumajja. Riigi arengu seiskumine koos kasvava sõltuvusega läänest ning varjatud rahulolematuse suurenemisega riigi sees muutis aga senikasutatud meetodite rakendamise riigile järjest tülikamaks.

Eestis aktualiseerus see probleem pärast 40 kirja, mille autoritele varem sellistel juhtudel tavapärast kohtlemist (eriti Marju Lauristini osalemise tõttu) oli raske kohaldada. Siis ilmuski ajalehtedesse doktriin «õigest mõtlemisest», mille üks innukamaid propageerijaid oli poeet ja «lüüriline miilits» Rudolf Rimmel.

Tema esituses oli asi kristalselt selge: muidugi võisid inimesed mõelda, see oli isegi väga hea, kui nad seda tegid. Eeldusel aga, et nad tegid seda «õigesti». Mõelda õigesti – see tähendas mõelda koos parteiga. Mida mõtleb partei, seda sai teada riigijuhtide kõnedest ja parteidokumentidest ning neid ütles Rimmel end hoolikalt jälgivat.

Kui küsida, mis oli selle «nõukogude võimu» või sovetluse põhijoon, tema ülesehituse see element, millest tulenesid tema muud omadused ja lõppkokkuvõttes ka tema saatus, siis selleks oligi jäik ideoloogia, mõttevabaduse puudumine. See viis paratamatult arenguvõimetuseni.

Vaba mõtte määrav tähtsus ühiskondade arengus on see, mida meil sellest õppetunnist kaasa on võtta. Kuid, nagu on öeldud, inimesed ei õpi kunagi, sest rumalus ilmub nende juurde alati uuel kujul. Nii olemegi uuesti sunnitud jälgima, kuidas üle vaba vaimu laotatakse järjekordne «õige mõtlemise» vatitekk.

Sovetiaegse kohustusliku «õige mõtlemise» põhjendus oli selle väidetav teaduslik põhjendatus: 2 + 2 = 4 ja punkt. Eriarvamustel ei olnud siin lihtsalt kohta. «Ma tean küll, et see ilm on vastik, kuid see on teaduslikult põhjendatud ainuõige ilm,» ütles üks vihmavarjuga mees teisele Praha kevade aegsel karikatuuril, mille ajakiri Noorus ettevaatamatult ära trükkis. Praegune «õige mõtlemine» käib seevastu teadusest kauge kaarega ringi. Tema märksõnadeks on humanistlikud väärtused ja sallivus.

XX sajandil sotsialismileeris elanud inimesele ei ole kõrgelennuliste sõnade ja madalate tegude sümbioosis midagi üllatavat, need käisidki alati käsikäes. Kui plaanitseti kurja, siis tuli seda varjata ilusate sõnade taha; kui ihaldati aga inimkonna unistusi teoks teha, siis jõuti vägivallani varem või hiljem, sest maailm ei ole loodud inimeste soove silmas pidades, ta (sh inimesed) on just selline, nagu looduslik areng on ta teinud.

Alternatiivist – teha kindlaks, mis selles maailmas on võimalik ja mis mitte ning tegutseda siis reaalsete võimaluste piires – ei hoolitud, sest see tõotas tulemusi kusagil tulevikus, neid sooviti aga kohe.

Sallivuse rakendamine «õige mõtlemise» vankri ette toimus lihtsalt: kõigepealt kuulutati sallivus ülimaks väärtuseks ning sallimatus ülimaks paheks, nii taunitavaks, et sallimatu tohtis olla ainult sallimatuse enda suhtes. Tegelikult seda lausa pidi olema; seejärel nimetati kõik ebasoovitavad eriarvamused, eitused ja vastuseisud sallimatuseks, mille vastu võis siis käiku lasta kõik «legaalsele sallimatusele» kättesaadavad vahendid. See võimaldas «sallivust» rakendada mistahes vaadete läbi- (või maha-)surumiseks. Siit oli kõigile kohustusliku «õige mõtlemiseni» ainult üks samm.

Kuidas «õiget mõtlemist» juurutatakse, sellega oleme kõik tuttavad. Vastavad meetodid on läbi aastakümnete jäänud praktiliselt samaks, vaheldunud on ainult loosungid. Stalini ajal käis ajupesu «rahu eest võitluse» sildi all. Vaenlased (kui need olid välisvaenlased) olid sõjaõhutajad ja revanšistid. Sisevaenlased olid vastavalt reeturid ja spioonid või siis kodanlikud natsionalistid.

Pärast Stalini surma ning rahvusvahelise pinge lõdvenedes mahenesid ka süüdistused. Teisitimõtlejad osutusid nüüd peale kodumaareeturite ja natsionalistide veel väikekodanlasteks, lääne ees lömitajaiks, igal juhul aga inimesteks, kes püüdsid ajalooratast tagasi keerata ning ei saanud aru, et uus aeg oli kätte jõudnud. See viimane retoorika on täies elujõus ka praegu, uuem mood on teisitimõtlejate süüdistamine kõikvõimalikes foobiates. «Õige mõtlemise» juurutamine on viinud dialoogi, ratsionaalse arutelu asendumisele süüdistuste ja solvangute või lihtsalt sõimuga. Ja siin pole sisulist vahet, on see esitatud anonüümses kommentaariumis või aastapäevaaktusel.

Kuna sallivuse loogika eeldab teisejärguliste objektide (inimesed, vaated) olemasolu (vt «John R. Lucas: sallivus saab alguse teisejärgulistest kodanikest», PM 9.11.2011), siis olid need objektid enamasti sellised, mis senises väärtussüsteemis olid olnud väheväärtustatud või ebaolulised. Nähtuse juuri otsides on siinkohal viidatud Marcuse’le. Üldisemalt on see mõtteviis osa postmodernistlikust paradigmast, mis eitab tõde ning propageerib kõigi vaatepunktide samaväärsust. See määras need kohustusliku sallivuse objektid kui «liberaalse vasakpoolsuse iidolid» (J. R. Lucas).

Pea iga kord, kui meie sotsiaalteadlased on võtnud eesti ühiskonda hinnata, on nende mureks olnud eesti inimeste eriline – nende sõnade järgi – sallimatus. Kord avaldub see selles, et inimesed eelistaksid elada oma rahvusest inimeste seas, kord selles, et keegi välismaalane on saanud mingi päti käest peksa, kord selles, et eestlased ei naerata sõbralikult välismaalastele.

Paraku «me tunneme pidevat vajadust elada kooskõlalises maailmas, on koormav – nagu me seda teame Aschi klassikalistest eksperimentidest – tunda end maailmas, mis on meie vaadetega vastuolus» (E. E. Boeschi «Symbolic Action Theory and Cultural Psychology»). See, et inimpopulatsioonis kõik karakteristikud jaotuvad Gaussi kõvera järgi, garanteerib, et igas piisavalt suures inimkogumis leidub pätt, kelle käest võib peksa saada; iga elusolend läheneb võõrale teatava ettevaatusega – see ongi evolutsioonis taganud nende ellujäämise ning see suhtumine on meile pärandatud.

Ja lõpuks, miks me peaksime välismaalastesse suhtuma demonstratiivse südamlikkusega, kui see siin omavahelises suhtluses tavaks ei ole? Oluline pole see, kas me oleme valmis kellelegi kaela viskuma, vaid see, kas me oleme valmis teda hädas aitama. Ma arvan, et kui – nagu on näidanud küsitlus – 20% eestlastest on valmis võtma oma perre ja tasuta õpetama kohalikku keelt rahvale, kelle riik represseeris meist 20%, siis on selle rahva sallivusega kõik korras.

Rahvusvaheline uuring, mille tulemused olid ära toodud ajakirjas Science, leidis, et vaadeldud 33 riigi (rahvuse) seas oli eesti ühiskond üks kõige vabameelsemaid ja tavapärasest erineva käitumise suhtes tolerantsemaid, eespool näiteks Hollandist või Prantsusmaast.

Konverentsil «Eesti pärast eurot» (2009) esinenud Mati Heidmets kirjeldas eestlaste taunitavat sallimatust nii: «Nad ei tee midagi, nad ei ütle ka midagi, aga on tunda, et nad on vastu.» Kuid igal inimesel on õigus sallimatusele sisemise isikliku hoiakuna. Inimene, kes kõike sallib ja kõigiga nõus on, on põhimõttelage ja isikupäratu – täpselt niisamuti, nagu seda on vastav kultuur. Me ei tohi ära võtta inimese isikupära. Sellisel «võitlusel sallimatusega» on multikultuurilisusega sarnased tagajärjed: üks tasalülitab kultuure, teine inimeste individuaalset omapära. Tulemuseks kari ühetaolisi massiinimesi.

Nüüd oleme jõudnud sinna, millega oleks pidanud alustama: kui õigustatud on sallivuse käsitlemine universaalse kategoorilise printsiibina? Kui me vaatame maailma veidigi laiemalt, siis näeme, et sallimatusel on maailma ülesehituses sama oluline roll kui sallivusel. Sallimatus on struktuuri tekke alus, seega iga areneva süsteemi vältimatu osis.

Alustades algusest, materiaalne maailm on üles ehitatud algosakestele, mida nimetatakse fermionideks ning mis ei talu enda kõrval mitte ühtegi enesesarnast. Seetõttu saab neist moodustada keerulisi hierarhilisi süsteeme nagu näiteks aatomid ja molekulid. Et neid koos hoida, on olemas teine klass osakesi, bosoneid, kes jumaldavad hulgakesi koos olemist. Kui esimesed on maailma ehituskivid, siis teine – sideaine nende vahel.

Elusorganismide tasandil väljendub sallimatus tuhandel eri viisil: kudede sobimatuse, liikidevahelise ristamise võimatuse, oma territooriumi kaitsmise näol jne jne. Sallimatuse puudumine võib olla väga tõsine häire, immuunsuspuudulikkust ehk aidsi tuntakse läinud aastasaja ühe kõige tõsisema tõvena. Mis puutub inimühiskonda, siis vaid paar teaduskirjandusest juhuslikult ettejuhtunud näidet sallimatuse rollist: inimrühmade spontaanse tekke üheks eelduseks indiviidide lokaalsel kokkupuutel on lokaalne tendents olla erinev (Phys.Rev.Letters, 2000, v.84, 3205); enda huvisid eirav, nn altruistlik karistamine on inimeste koostöö eelduseks (Nature, 2002, v.415, 137). (Viimase töö tutvustus ajakirjas New Scientist oli veel palju järsem: «See pole armastus, kiindumus ega isegi jultunud enesehuvid, mis inimühiskondi koos hoiab. See on viha.», NSc 2002, 12. jaan, lk 11).

Toon ära katke läinud sajandi ühe tuntuma antropoloogi Lévi-Straussi UNESCO foorumil peetud sõnavõtust: «Küllap petame ennast, kujutledes, et kunagi valitseb inimeste vahel võrdsus ja vendlus, ilma et nende mitmekesisus sellepärast ohtu satuks. Ent kui inimkond ei taha jääda üksnes minevikus loodud väärtuste viljatuks tarbijaks, kes suudab sünnitada vaid värdvorme, jämedakoelisi ja lapsikuid leiutisi, siis tuleb tal uuesti aru saada, et mis tahes tõeline looming eeldab teiste väärtuste suhtes teatavat kurtust, mis võib viia nende eiramise või koguni eitamiseni.

Ei saa ju korraga teisest ülimat rõõmu tunda, ennast temaga samastada, ja ühtaegu iseendaks jääda. Täielikult õnnestunud kõikehõlmav kommunikatsioon teisega seab varem või hiljem löögi alla nii tema kui ka minu loomingu originaalsuse. Suurima loomingulisuse ajajärgud olid niisugused, kui kommunikatsioon oli muutunud piisavaks, et üksteisest kaugel asuvad partnerid saaksid üksteist vastastikku stimuleerida, kuid polnud siiski piisavalt tihe ja kiire, et indiviidide ja rühmade vahelised hädavajalikud tõkked vähenenuks sedavõrd, et liiga kergeks osutunud suhtlus tasandanuks ja ühtlustanuks nende mitmekesisuse.»

Kõige selle tõttu ei erine sallimatuse kaotamine oluliselt kommunismi ülesehitamisest või mingist muust visal läbisurumisel hukatuslikust utopistlikust ettevõtmisest. Samas loomulikult ei saa ühiskonda üles ehitada vastastikusele tõrjumisele. Sallimatuse, nagu iga muu asja korral, tuleb esmalt mõista ta funktsiooni, siis alles saame otsustada, kas, kus ja mil määral teda on vajalik või võimalik vähendada. Ja siin on meil vaja vaba mõtet, mitte «õiget mõtlemist».

Vaba mõte on aga ainult esimene, kuid vältimatu samm sihi poole, mida iseloomustab, Norbert Wieneri sõnul, inimolendite inimlik kasutamine (N. Wieneri raamat «The human use of human beings» ilmus eesti keeles nime all «Küberneetika ja ühiskond»). Inimene ei erine teistest loomadest mitte mõtlemisvõime, vaid diskursiivse, loogikapõhise mõtlemise olemasolu poolest. Mõtlemisvabadusest inimeste loomuomast eelist ära kasutava maailmani on veel pikk maa.

Praegu saab veel populaarsust võita õpetustega, milles olulise osa moodustavad süntaktiliselt korrektsed, kuid ilma igasuguse tähenduseta laused – seda peetakse nende sügavuse märgiks. Valdav osa tekste koosneb küll semantiliselt korrektsetest lausetest, kuid teksti kui terviku sisu on triviaalne või sootuks väär. See ei pruugi tunduda oluline neile, kes arvavad, et asjad omandavad tõeväärtuse, kui nendesse usutakse. Paraku on reaalne maailm see, mis lõpuks tõeväärtuse ära kaalub. Meie tuleviku määrab meie valmisolek loobuda muljet avaldama mõeldud ilutsevast tühisõnalisusest (P. Gross ja N. Levitt oma raamatus kasutavad selle puhul terminit «muddleheadedness» – «pudrupäisus») ning pöörduda reaalsete probleemide sisulise arutelu juurde.