Miks meie arvame, et meil Läti-Eesti rahvuslist võitlust lähemas tulevikus mitte karta ei ole, kuigi võitlusehimulik Läti tagurline rahvuslus sõjasarve puhub?
Postimees 1910. aastal: Läti-Eesti rahvusline võitlus
14. august 2015, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läti, kui ka Eesti rahvas on oma hariduse-elulise arenemise poolest noored rahvad. Nemad peavad edasi tungima, et hariduseelu päikesepaistele pääseda.
Muidugi on meil mõlemil seejuures esimeseks sooviks oma asupaikasid kinni pidada. Kodumaa-armastus ei ole mitte sugugi nii õhuline, nagu aineliste huvide seisukohalt kõneldakse. Kõik rahva majandusline edenemine tõuseb tuule pääle, kui temal kindel mullapind kaotsi läheb. Kodumaa-armastus on just üks olulisematest rahvakultura nõuetest! Kui Läti rahvas nägema peaks, et Põhja piirirahvas tema pinda jalge alt ära kiskumas on, siis peaks just tema elutung selle vastu püsti ajama. Terve rahvusline liikumine peaks siis üleaedsete vastu pöörduma.
Tõepoolest ei ole aga Läti piiril tõsist pääletungimist eestlaste poolt olemasgi. Kui Valga linnas viimsete aastakümnete jooksul Eesti ollus on kasvanud, siis on see raudtee-võrgu muutustega ja Riia linna koondava mõjuga ühenduseks. Pääleselle oli Valk oma seisu järele juba varemalt otse Eesti maa sees. Kui aga Läti-Eesti piiril mõnes kohas Eesti põllumehed veel sääl ära elavad, kust Läti põllumehed ära lähevad, et paremat otsida, siis on see ilma tõsise tähenduseta. Läti rahva keskel on kulturalised nõuded suuremad kui Eesti põlluharijate juures, nii et need vähemaga lepivad. Hädaohtu ei või sellest Läti rahvuslisele edenemisele tulla.
14.08.1910