Postimees 1909. aastal: kunstnikkude problem

Eesti «publikumil» on teiste kultuuramaade publikumiga wõrdlemisi wähe estetilist haridust – see on tõeasi. Kui meeles peame, et terwe Eesti «publikum» kõige oma kulturaga wanem ei ole kui mõnikümmend aastat, siis peame imestamise ja pahandamise sellepärast jätma. Pea kõik meie jõukamad «kodanlased» elawad oma uues seltskondlikus seisuses alles esimest põlwe ning nende lastest on ka ainult wähestel wõimalik olnud kulturarahwaste lõige kõrgemal tipul seiswa kunstiga isiklikult tuttawaks saada ning selle kaudu oma kunstinõudeid haritud lääne-europlase niveauʼni tõsta.

Eesti publikumi kunstinõuete madaluse all kannatawad kõigepealt Eesti kunstnikud. Nende talendi toodeid tarwitatakse nii wähe, et need nendest, kes ainult Eesti «tarwitajate ringkonnaga» on otsustanud wõi sunnitud leppima, pooleti nälgima, cafedes wiiulit mängima ja muid sellesarnaseid «naljasid» tegema peawad.

Niisugune eluga «naljategemine» ei ole meelitaw, ning sellepärast kipuwad meie kunstnikud suuremalt osalt kodumaalt wälja, nagu hundid metsa – harilik algawate kultuurade saatus.

Kõike seda ei ole ma Eesti «seltskonnale» ülekohtuselt etteheitwas mõttes ütelnud. Kus midagi pole, säält pole midagi wõtta – tean seda. Wõtame näituseks selle juhtumise, et «Wanemuise» orkestris noori õppiwaid Eesti kunstnikka leidus, kes häbiks pidasiwad rahwakontsertidel mängida, sest et sissemineku-hind nendele kontsertidele kõigest 5 kopikat oli. Missugune täielik arusaamatus Eesti kultuurakandjate püüetest waatab siit wastu. 15.08.1909