/nginx/o/2015/07/23/4310341t1h4c70.jpg)
Kriminaalstatistikas registreeriti eelmisel aastal 342 seksuaalkuritegu, neist 147 vägistamist. Kuid kui palju toimub seksuaalvägivalda, mis politseisse ei jõua, kes on toimepanijad ja kes kannatanud? Eesti Seksuaaltervise Liitu kuuluvad naistearstid Kai Part ja Made Laanpere kirjutavad seksuaalvägivalla karmist statistikast ja probleemiga tegelemist varjutavatest hoiakutest.
Eelarvamuste järgi satuvad seksuaalvägivalla ohvriks peamiselt napilt riides naised, kes on tarvitanud alkoholi või käituvad muud moodi «väljakutsuvalt» ning ründajaks on võõras inimene pimedas pargis, kes kasutab füüsilist vägivalda. Kuid mida näitavad uuringud?
Eestis on pärast taasiseseisvumist läbi viidud 28 uuringut, milles muuhulgas käsitletakse seksuaalvägivalda. Tulemustest on näha, et seksuaalvägivald on Eestis ehmatavalt levinud. Seda kogevad nii naised kui mehed, kuid rõhuv enamus ohvritest on naised.
Euroopa Põhiõiguste Ameti 2014. aasta uuringu järgi on Eestis alates 15. eluaastast seksuaalvägivalda kogenud 13% naistest, st iga kaheksas naine. Seksuaalvägivallaks loeti selles uuringus sundimist seksuaalvahekorda kinni hoides või haiget tehes; soovimatus seksuaaltegevuses osalema sundimist, millest ei olnud võimalik keelduda ja seksuaalset tegevustes osalemist, tundes hirmu selle eest, mis võib juhtuda keeldumise korral. &nb
Sarnase tulemuse saime ka eelmisel aastal läbi viidud Eesti naiste tervise uuringus, milles osales 2413 naist vanuses 16-45 eluaastat. Nendest 12 protsenti (st ligi 300 naist) ütles, et nende suguelundeid oli vastu nende tahtmist puudutatud, kasutatud nende keha seksuaalse rahulduse saamiseks või neid on sunnitud kellegi teise suguelundeid puudutama. Naistest 7,4 protsenti oli kogenud vägistamist - keegi oli vastu nende tahtmist pannud või püüdnud panna oma peenist või muud eset nende tuppe, pärakusse või suhu.
Seksuaalvägivalla toimepanijaks on reeglina mees, seda ka meessoost ohvrite puhul. Erinevalt üldlevinud arusaamast, ei ole ründajaks võõras, vaid tuttav inimene, sageli abikaasa, elukaaslane, endine või praegune seksuaalpartner. Seksuaalvägivald partneri poolt on sageli korduv ja see sageneb naise raseduse ajal.
Seega seksuaalvägivalla ohvril on Eestis noore, sageli alaealise, naise nägu, kes kogeb seksuaalvägivalda varasemast tuttava või meessoost suhtepartneri poolt.
Seksuaalvägivalla toimepanija:
/nginx/o/2015/07/23/4309435t1h56f7.jpg)
Kahetsusväärselt on Eesti inimeste seas levinud seksuaalvägivallaohvrit süüdistav hoiak.
Ligi pooled elanikest, võrdselt nii naised kui mehed, on nõus väitega, et naised ise põhjustavad oma riietusega vägistamise ohvriks langemist.
Rohkem kui kolmandik leiab, et kui vägistamise ohvriks langeb inimene, kes on eelnevalt tarvitanud alkoholi, siis on ta osaliselt ise toimunu eest vastutav – õnneks on nooremate inimeste hulgas sellise hoiakuga inimesi vähem kui vanemate hulgas.
Iga viies mees ja kümnes naine arvab, et ennast juba suudelda ja kallistada lasknud naine ei tohiks enam seksist keelduda. Väike, kuid märkimisväärne osa inimestest leiab, et oma abikaasa või partneri sundimine seksuaalvahekorda ei ole seksuaalvägivald.
Ohvrit süüdistavad ja vägivalda õigustavad hoiakud jätavad kurjategijad karistamata ja soosivad ohvrite taasohvristamist, muuhulgas ka abi osutavate spetsialistide ja institutsioonide poolt. Näib, et Eesti elanike ja ka kõigi ohvriga kokkupuutuvate spetsialistide seas vajab mõtestamist rahvusvaheliselt aktsepteeritud seksuaalõiguste põhimõte, mille kohaselt igal inimesel on õigus seksuaaltegevusest keelduda selles igas etapis.
On märkimisväärne, et Eestis peab Euroopa Liidu maade võrdluses kõige väiksem hulk elanikest naistevastast vägivalda, sh ka seksuaalvägivalda, üldse probleemiks. Samuti paistab Eesti silma sellega, et siin ollakse kõige vähem teadlikud naistevastast vägivalda puudutavatest seadustest ja ennetavatest meetmetest.
/nginx/o/2015/07/23/4309721t1h28b0.png)
Eeltoodu valguses on lihtne mõista, miks teiste Euroopa Liidu riikide hulgas paistab Eesti olukord silma sellega, et seksuaalvägivalla ohvrid otsivad tunduvalt vähem abi. Euroopa Liidus keskmiselt otsib abi iga viies tõsise (seksuaal)vägivalla ohvriks langenu, Eestis aga iga kümnes.
Viimasel ajal on üha enam tõendatud, et seksuaalvägivald on üks traumeerivamaid sündmusi, mõjutades vaimset, füüsilist ja seksuaaltervist. Lisaks soovimatule rasedusele ja suguhaigustele on mõju pikaajaline ning peale isiklike kannatuste ka suureks koormaks tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile.
Seksuaalvägivalla ohvrite seas esineb sagedamini:
Kui seksuaalvägivalla toimepanijad teaks, millised parandamatud haavad nad kogu eluks tekitavad, siis loodetavasti paljud seda ei teeks.
Eesti Seksuaaltervise Liit koostöös Eesti Sotsiaalministeeriumiga on alustanud Norra Finantsmehhanismi toetusel projekti, mille eesmärgiks on vähendada seksuaalvägivalla levikut ja mõju Eestis, teavitada avalikkust seksuaalvägivalla põhjustest ja tagajärgedest, koolitada seksuaalvägivallaga kokkupuutuvate eri valdkondade spetsialiste ja luua eeldused, et ka Eestis tekiksid ohvreid abistavad teenused haiglate juures, kus pakutakse nii psühholoogilist kriisiabi, arstiabi, tõendite kogumist, juriidilist abi kui ka järelravi.
Eesti on allkirjastanud ka Istanbuli konventsiooni, mis kohustab riike looma teenuseid seksuaalvägivalla ohvritele.
Seksuaalvägivalla ennetuse ja nõustamise avaliku kampaaniaga rõhutame, et seksuaalvägivald on lubamatu. Vaatamata sellele, kas su huuled olid punaseks värvitud, sul oli minikleit seljas või sa olid alkoholi tarvitanud - seksuaalvägivallale ei ole õigustust. Vastutus seksuaalvägivalla eest lasub alati selle toimepanijal, mitte ohvril.
Seksuaalvägivalla kohta leiad infot ja abi Eesti Seksuaaltervise Liidu veebilehelt
Kadri Soo, Made Laanpere, Hedda Lippuse ja Kai Pardi 28 uuringu kokkuvõtet loe SIIT.
/nginx/o/2021/03/01/13657534t1h60e8.jpg)