Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raul Rebane: hüvasti, kommentaarium!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Raul Rebane | FOTO: Marianne Loorents

Iga asi lõpeb, eriti kui ta on üles ehitatud psühholoogiliselt valedele alustele, kirjutab kommunikatsiooniekspert Raul Rebane. Nii on ka anonüümsete internetikommentaaridega.

Inimeste valikute mõjutamine on võim. Usaldusväärsus võimaldab  mõjutada inimeste valikuid ilma vägivallata. Usaldusväärsus on võim.

Aluseks see elementaarne seisukoht, toob järgnev lugu teieni  versiooni anonüümsete kommentaaride tõusu ja languse loost Eestis.

Kirik

Eesti eluloos on olnud aegu,  kus ajakirjanduse tähendus  on  erakordne, viimati oli see vabadusvõitluse ajal. Enamik ajakirjanikke oli mitte ainult «oma rahvaga koos», vaid tihti ka rahva ees. Ebatavalised ajad ei allu aga äriloogikale ja 90ndatel muutus ajakirjandus majandusharuks. Valdkond oli atraktiivne ja sündis arutu hulk väljaandeid. Sündidele järgnes tihti kiire surm, toimus aktiivne ellujäämisvõimaluste otsing. Rahvavalgustaja roll enam ei toitnud, vaja oli midagi muud.

Paljud heiskasid oma meedialaeva masti lipu «Loll – meie leib!» ja purjetasid kollasesse udusse. Seal hulbivad nad tänaseni, nägemata silmapiiri ja perspektiivi. See viis loomulikult usaldusväärsuse langusele ja  muutus toimus ka ajakirjanike staatuses. Urmas Ott nimetas seda lihtsalt: kukkumine  kõrgklassist keskklassi.

Kõiki see trend ei rahuldanud. Alati on  olemas inimesi, keda ainult meelelahutus ei rahulda ja kes tahavad teada, «mis tegelikult juhtus». Appi tuli internet koos kommenteerimisvõimalustega. Algusaja hinnangud sellele nähtusele olid ülivõrretes, rahva kollektiivsest ajust kodanikeühiskonna lipukandjani välja. Kommentaarium oligi nagu kirik, kus targad inimesed räägivad elust. Info liikus hästi kiiresti. Soliidne oli kirjutada  oma nime all, kommentaare loeti ja nende põhjal anti hinnanguid.  Avalikule väljale tuli  palju seni peidus olnud tarku inimesi, kellele lõpuks tekkis  väljendusvõimalus. «Kasutaja poolt tehtud sisu» oli mingites valdkondades, nagu näiteks religioon, tihti üle suure meedia sisust.

Kõrts

Selline edu torkas silma. Kommenteerimisvõimaluste arv kasvas plahvatuslikult  ja kohe hakkasid tekkima  probleemid. Eelkõige poliitiliste teemade kommentaarid hakkasid järsku muutuma ühekülgseks, sest väljendasid ilmselt mingeid ühe grupi vaateid. Mingit saladust siin ei olnud, 2000. aastate algusest suunatigi erakondade liikmeid oma partei kasuks ja teiste kahjuks kirjutama. Selline tegevus oli omamoodi ustavusvanne, kolme veretilga tilgutamine erakonna ideoloogia altarile.

Ilmusid  tigedikud, kelle peamine eesmärk oli vastanduda ükskõik kellele või millele. Kuigi neid ei olnud palju, marssisid nad kiiresti idealistide armeest üle, relvastuseks kõvemad närvid ja paindlikum südametunnistus. Tänu eelkõige neile hakkas kogu kommentaariumisupp kiiresti lahjenema. Kirik muutus kõrtsiks, kus vahetevahel oli tore käia ja mõnikord võis ka huvitavat juttu kuulata, algusaja usaldusväärsust  aga enam ei olnud. Oma nime all kirjutamine muutus erandiks.

Kiiresti tekkis palju solvatuid, kellele kommentaarides anti serviti ja pikuti, sõnu valimata. Kes natukene julges pea mulla seest välja tõsta, sellele internetlik sõnalabidas vastu pead lajatas. Selle vastu protestiti ka, aga midagi teha ei saanud. Eesti reklaamisüsteem on üles ehitatud kliki- ja kontaktimüügipõhiselt ja meedial ei olnud mingit soovi hakata saagima oksa, millel ise istus. Pealegi võis vabalt külge saada vaba sõna vaenlase imago ja nii ta läks.

Peldikusein

Selle nimega hakkas rahvas kutsuma kommentaariumi juba üsna varakult. Varsti jõudis ka meile termin «vihakõne» ja seda oli piisavalt.  Mõned väljaanded hakkasid  selle vastu võitlema, näiteks Päevaleht katsetas kommentaatorite registreerimist ID-kaardi põhiselt ja tulemus oli ootuspärane: arvajate arv vähenes radikaalselt. Postimees muutis arvamuslugude kommentaariumi nimeliseks, sest muidu tähendas suvalise loo kirjutamine autorile teadasaamist, «kes ta tegelikult on».

Sellistest katsetest jõudis aga uurijateni väärtuslik info ja kõige olulisem järeldus on: kommentaariumi strateegiline vara ei ole mitte sisu, vaid anonüümsus. Strateegiline vara on omadus, mis kõik muud asjad liikuma paneb, ehk kui see ära võtta, muutub teiseks kogu nähtus. Just see baasomadus – et autorit on võimatu või väga raske tuvastada – ongi kaasa toonud hulga probleeme, millest olgu siin loetletud osa.

  1. Kontseptsiooni «vabadus ilma vastutuseta» levik. Võimalus kedagi lüüa nii, et too ei saa vastu lüüa, rikub lõpuks inimese ära.
  2. Tõde muutub tähtsusetuks. Arvestatav osa kommenteerijatest ei edasta mitte tõde, vaid oma isikut – meeleolu, vaateid, rahalist olukorda ja tervislikku seisundit, eelkõige aga iseloomu. Tihti on nad ise seda teadmata mingi grupiideoloogia kandjad.
  3. Trollimine. See on võõra infovälja teadlik mõjutamine riigi poolt. Venemaa tegi  oma seisukohtade edendamiseks ja vastaste ideoloogia hävitamiseks tänini töötavad trollivabrikud.  Selle nähtuse  tagamaid ja tulemusi saame uurida veel aastaid.
  4. Demokraatliku protsessi pidurdumine. Paljud loobusid kirjutamast, kuna ei tahtnud olla valimatu sõimu objektiks.
  5. Väga väikese grupi inimeste ebaproportsionaalselt suur häälekaal. Tegelike sõimukommentaatorite arv on väike, ilmselt murdosa protsendist, aga nende negatiivne tegevus on olnud väga nähtav. See on tõsiselt moonutanud kommunikatiivset tegelikkust.
  6. Olulise info liiga väike osakaal.  Juba ammu ei sisalda kommentaarium arvamusliidritele olulist infot. Isegi kui seda seal on, tuleb selle otsimiseks kulutada liiga palju aega ja energiat.

Kõige sellega koos kadus usaldusväärsus.  Kui usaldusväärsus on läinud, on läinud sisuliselt kõik.  See ei ole enam nohu, see on vähk.

Mis edasi?

Kommentaarid ei kao kuskile. Valdkondlikud vestlusringid koos tihti  asjaliku ja olulise infoga võib-olla isegi tugevnevad. Jäävad ilmselt ka kohad, kus vastastikku kraageldakse ja väljendatakse oma tuju, aga suures mängus sellisel formaadil kohta ei ole. Eelkõige arvamusliidreid see enam ei rahulda, ja kui nemad ära lähevad, on asi tunnistatud kehvaks.

Jääb siiski küsimus, kas kommentaariumi imagot ja usaldusväärsust on võimalik kuidagi taastada, näiteks kontrollide, moderaatorite ja kohtuotsustega.

Vaevalt. Psühholoogid Justin Hepler ja Dolores Albarracin tõestasid oma uuringus  «Attitudes without Objects» (2013), et need, kellel on juba palju negatiivseid vaateid, reageerivad negatiivselt ka uutele stiimulitele. Teisiti öeldes, vihkajad jäävad vihkama.

Ring on peal. Imagoloogia praktika ütleb, et kui sa oled oma au ära määrinud, siis samas valdkonnas sa enam tippu ei tõuse, tuleks teha midagi muud. Uue suhtlusplatvormi otsing, mis võimaldaks kodanikel ilma hirmuta oma arvamust avaldada, ongi praeguse aja oluline ülesanne. Loodame, et keegi geenius midagi välja mõtleb.

Internetikommentaarid on meid saatnud aastakümneid  ja olnud oluline osa meie kommunikatiivsest tegelikkusest. Aga iga asi lõpeb, eriti kui ta on üles ehitatud psühholoogiliselt valedele alustele. Eelnevast jutust tuleb kaks lihtsat soovitust suhetes kommentaaridega; neid järgides elu halvemaks ei lähe.

  1. Ära loe kommentaare
  2. Ära kommenteeri.
Tagasi üles