Tõnu Viik: me tahaks raha piiritult usaldada

Tõnu Viik. Foto: Peeter Langovits

Kreeka-viha taga olevat midagi veel enamat kui majandus või poliitika, siin on mängus raha enda usaldusväärsus. Me tahame elada maailmas, kus võiks raha piiritult usaldada, kirjutab TLÜ filosoofiaprofessor Tõnu Viik.

Kreeka võlgneb laenuandjatele (peamiselt Euroopa riigid ja IMF) oma aastasest riigieelarvest kolm korda suurema summa. 5. juuli referendumil hääletasid kreeklased maha võlausaldajate pakutud tingimused järjekordse rahasüsti saamiseks. Nende meelest pole kasinusmeetmed produktiivsed ning osa vastutusest võiksid enda peale võtta ka liigoptimistlikud kreeditorid. Laenutüli on sagedasti olukord, kus õigluse- ja reaalsusetaju on osaliste huvidest lähtudes erinev.

Ka tüli tulemusi hinnatakse erinevalt: ühed arvavad, et Kreekal oleks parem ennast pankrotti lasta, drahm uuesti kasutusele võtta ja võlad tühistada. Teised leiavad, et pankroti tagajärjed oleksid veel rängemad kui hiigelvõla tasumine järgnevatel aastakümnetel. Ma ei pretendeeri siinkohal arvama midagi selle kohta, milline on majanduslik reaalsus «tegelikult» või milline majanduslik käitumine on Kreekale «reaalselt» kasulikum. Selle asemel uurin, kuidas me seda konflikti tajume ja miks mõned variandid selle tõlgendamise kohta – eelkõige kreeklaste endi oma – meid ärritavad.