Hämmeldusega loen ja jälgin Ilmar Raagi, Andres Kasekampi ja Olev Remsu erutust riigikogu vabadussõjalaste rehabiliteerimise üle. Ilma, et meie saadikurühmaga oleks kordagi otsekontakti üritatud võtta ja arvamusi võimaliku teema käsitluse üle vahetada, antakse hoobilt hinnanguid ja sildistamise hoog ei näi vaibuvat.
Appi, poliitikud hakkavad ajalugu ümber kirjutama, appi, poliitikud teevad propagandatrikki! Tagatipuks sobitab kirjanik Remsu veel igaks juhuks ka kurikuulsa Hjalmar Mäe vapsidekonteksti, jättes targu mainimata, et pea seitse aastat oli Mäe otseselt seotud Jaan Tõnissoni erakonnaga, aga vabadussõjalaste liikumise liige ta ei olnud. Juba on aga üks stamp jälle kinnistatud ja «vajalik» alateadvuslik konnotatsioon loodud.
Märgid saadavad meid ideoloogia juurde ja ideoloogia märkide juurde. Mäe on märgilise tähendusega isik ning tema teadlik ja pidev seostamine vabadussõjalaste olemusega on sügavalt väär. Juba siit tuleb antud toetusrühma positiivne leid.
Mürgeldasid sotsid, mitte vapsid
Remsu seostab oma artiklis vabadussõjalasi isikukultusega ja koosolekutel tehtava mürgliga, viidates viimaste nn lööksalkadega. Siit tuleb meie toetusrühma teine positiivne leid. Tasub hinnata tolle aja ajastu vaimu ja lugeda kõikide tolle aja erakondade väljaandeid. Esiteks, eitas vapside juht Artur Sirk ajalehes Võitlus otseselt juhikultuse põhimõtet, aga mida korraldas võimuga Konstantin Päts, seda teame me kõik.
Seega juhikultuse sidumine eelkõige vabadussõjalastega on arusaamatuvõi ideoloogilisest väärhinnangutest kantud. Teiseks, kõige riiakamad oli tolle aja erakondadest just sotside erakonna löökrühmad. Sotsid olid ka esimesed, kes nõudsid vabadussõjalaste liikumise keelustamist. Sotsid olid ka need, kes käisid NSVLi saatkonnas Tallinnas saamaks juhtnööre vapside paralüseerimiseks. Viimane tõik on olnud ühiskonna teadvuses teadvustamata.