Kas Rootsi ühiskonnas valitseb immigratsiooni teemal tsensuur?

Moslemid Rootsis Foto: SCANPIX

Postimehes eile ilmunud artiklis «Rootsis avalduvad radikaalse islami varjuküljed» rääkis äsja Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas Rootsi immigratsioonist kirjutatud magistritööd kaitsnud Indrek Östermani, et Rootsi on sattunud omaenda poliitika lõksu. Endine Rootsi poliitik Anders Hedman ja ettevõtja Dag Kirsebom esitasid Postimehe palvel oma nägemuse Östermani väidetele.

Indrek Östermani väitel pole võimalik Rootsis avalikult islamiusku kritiseerida, sest seda peetakse kohe islamofoobiaks. Milline on teie hinnang sel teemal? Kas avalikult islami üle debateerimine on tabu?

Anders Hedman. Foto: Foto: Erakogu

Anders Hedman: Mis puudutab islamit ja Rootsit, siis peame esmalt mõistma kahte asja: milline on erinevus islami ja islamismi vahel. Islam, nagu ka kristlus ja judaism, on aabrahamlikud religioonid. Islamism on midagi muud. See on islami kasutamine poliitilise relvana teenimaks ideoloogilisi eesmärke ja õigustada šariaadi seadustel põhinevat ühiskonda. Rootsis on teadmised islamist väga piiratud ning paljud ei mõista islami ja islamismi erinevust.

Paremäärmuslastelt kuuleme, et peame islami vastu võitlema, kuid tegelikult seisavad nad islamismi vastu. Ma arvan, et peaksime eristama neid kaht. Rootsis on võimalik kritiseerida nii islamit kui islamismi, kuid islamit kritiseerides võidakse sind islamofoobiks nimetada. Islamismi vastu on võimalik vaielda ja paljud Rootsis elavad moslemid teevad seda, nende hulgas Thomas Gür ja Nalin Pekgul. See ei ole tabu.

Dag Kirsebom. Foto: Foto: Erakogu

Dag Kirsebom: Põhimõtteliselt nõustun ma Östermaniga. Sõna «islamofoobia», mida Rootsi poliitiline ja meedia eliit tihti kasutavad, muudab islami kritiseerimise keeruliseks. Foobia religiooni vastu? Kõlab nagu meditsiiniline probleem, mis ravi vajab. Nagu Nõukogude Liidu elanikud, kes ei mõistnud, et kommunism on teaduslikult tõestatud parim riigivorm, vajasid ravi psühhiaatriahaiglas. Sest see oli nende endi huvides loomulikult… Ma ei ole kunagi kuulnud aga kristianofoobiast. Isegi ISISe võitlejad, kes kristlasi vägistavad ja neil päid maha raiuvad, ei kannata millegi all, mida võiks kristianofoobiaks nimetada.

Kui kritiseerid Rootsis islamiusku, siis võidakse sind vihakõne eest kohtusse kaevata. Kui rootslannast firmajuht ei palganud moslemimeest, sest viimane keeldus naise kätt surumast religioossetel põhjustel, mõisteti ta kohtus süüdi moslemi diskrimineerimises, võib ka öelda «islamofoobias». Minu arvates oli olukord vastupidine ja moslem diskrimineeris rootslannat.

Österman väidab ka, et immigratsioonist ei taheta negatiivses kontekstis avalikult rääkida. Kas see vastab tõele?

Dag Kirsebom: Jällegi nõustun Östermaniga. Kõik artiklid immigratsioonist on alati positiivsed. Absurdne on see, et need argumendid võivad mõnikord teineteisega vastuolus olla, aga see ei mängi rolli. Kõigepealt kuuled kui kasulik immigratsioon Rootsi majandusele on. Järgmine hetk kuuled kurtmist, et teised Euroopa Liidu riigid «ei ole vastutustundlikud», sest ei paku asüüli nii paljudele immigrantidele kui Rootsi. Kui immigratsioon majandusele nii kasulik on, siis miks kurta, et teised riigid meist vähem immigrante vastu võtavad. Loogiline oleks vait olla ja lõigata ekstreemsest immigratsioonist ise kasu.

Teine näide oleks asüüli taotlemise protsess. Kui asüüliotsija taotlust ei rahuldata, siis teeb Rootsi meedia sellest suure skandaali. Aga ma pole kunagi (!) näinud Rootsis vastupidist ehk kui asüüliotsija taotlus on rahuldatud, kuid isik poleks pidanud üldse asüüli saama. Isegi kui üks Rwandast pärit mees, kellele anti eksituse tulemusel varjupaik, kuigi Rwanda Rahvusvaheline Tribunal oli ta oma rolli eest 1994. aasta genotsiidi läbiviimises süüdi mõistnud, siis ei maininud Rootsi meedia kordagi ebaõnnestunud asüüli taotlemise protsessi. Võib-olla kirjutati mõnes kohalikus lehes tagaküljel lühidalt sellest.

Anders Hedman: Mis puudutab immigratsiooni, siis Rootsis on võimalik seda kritiseerida, kuid paljudes väljaannetes kirjutavad vasakule orienteeritud ajakirjanikud, mis muudab selle keeruliseks, kuid mitte võimatuks. Meedia on vasakule kaldunud juba alates  1968. aastast, mil Stockholmi meediaõpingutele keskendunud ülikoolis domineerisid marksistlike vaadetega õppejõud. Mõned ütlevad, et 1968. aasta põlvkond ja tolleaegne Vietnami sõja vastane organisatsioon FNL marssisid otse tänavalt telekanali SVT2 toimetusse, mis loodi1969. aastal. Immigratsiooniküsimuse puhul on ühinenud marksistlik agenda neoliberaalidega ning mõlemad toetavad vabamat immigratsiooni, kuid täiesti erinevatest vaatepunktidest.

Östermani sõnul on Rootsi ühiskond jagunenud kahte leeri: liberaalid, kes keelduvad probleemi tunnistamast ja parempoolsed, kes peavad kõiki moslemeid äärmuslasteks. Kas keskteed ei esindagi siis keegi?

Anders Hedman: Poliitilise spektrumi parempoolses ääres võitlevad Keskpartei, Rahvapartei, Mõõdukate neoliberaalid teises ääres asuvate Mõõdukate Kristlike Demokraatide ning Rootsi Demokraatide konservatiividega. Ma arvan, et me liigume Rootsis aeglaselt ühise kesktee suunas, kuid see on keeruline teekond. Isegi ajakirjanikel on keeruline võtta teistsugune seisukoht. Nad kardavad oma töökoha kaotamist.

Dag Kirsebom: Ma arvan, et Österman lihtsustab olukorda. «Radikaalsete parempoolsete» all peab ta silmas ilmselt Rootsi Demokraate. Nad suhtuvad moslemite sisserändesse negatiivselt, aga ei väida, et kõik 500 000 Rootsis elavat moslemit on radikaalid. Ja «liberaalide» all mõtleb ta ilmselt ülejäänud seitset erakonda parlamendis. Ma ütleks, et enamik nendest parteidest tunnistavad radikaalsete islamistide probleemi Rootsis. Liberaalid muidugi rõhutavad erinevusele islami ja radikaalsete islamistide vahel, et jääb lõpuks mulje, nagu need kaks pole üldse omavahel seotud.

Milline on radikaalne islam Rootsis? Miks lähevad paljud Rootsis elavad moslemid Lähis-Itta ISISe ridadesse võitlema?

Dag Kirsebom: Siin pole mõtet üle mõelda. Kuna Rootsi rändavate moslemitest immigrantide hulk on suur, siis vastavalt kasvab ka radikaalsete islamistide arv, kellest mitmed on ühinenud ISISega Süürias ja Iraagis. Kui võrrelda proportsionaalselt Lääne-Euroopa riikidest ISISe ridadesse võitlema läinud isikute protsenti moslemite koguarvust, siis näitab statistika ilmselt sarnaseid andmeid. Minu hinnangul ei saa Rootsi kunagi seda probleemi lahendatud, kui me jätkame oma ekstreemse immigratsioonipoliitikaga.

Anders Hedman: Radikaalne islam või islamism on midagi, mille vastu tuleb võidelda. Rootslased on olnud seni väga naiivsed ISISe ohu suhtes, aga see on vaikselt muutumas.

Te mõlemad kirjutasite arvamuslood, mis avaldati Postimehes. Kas Rootsi ajalehed oleks need samuti avaldanud või oleks nad immigratsiooniteema tõttu üritanud seda vältida?

Anders Hedman: Mis puudutab meie artikleid, siis ma ei näe põhjust, miks neid poleks tahetud Rootsi meedias avaldada. Kõik oleneb väljaandest. Rootsis on see spektrum lai.

Dag Kirsebom: Peamine probleem Rootsis pole tsensuur, vaid enesetsensuur. Teisisõnu oleks õigem küsida, kas ma oleks tahtnud oma artiklit Rootsis avaldada ja lihtne vastus oleks «ei». Selle põhjuseks on asjaolu, et kui artikkel oleks avaldatud Rootsis, siis oleksin pidanud muretsema oma firma klientuuri vähenemise pärast. Sama kehtib ka teiste Rootsi elanike puhul. Nad võivad mu artikliga nõustuda, aga nad ei ütleks seda avalikult, sest kardavad kaotada oma töökohta, sotsiaalset staatust jne.