Riik ja omavalitsused saaksid ametiautode pealt kokku hoida 19,3 miljonit eurot aastas – nii arvutas riigiametnik Tauno Tuisk oma magistritöös, mille ta kaitses eile Tallinna Tehnikaülikoolis. See on enam kui veerand sellest, mis riik ja omavalitsused sõidukitele kokku kulutavad. Arvestuslik kokkuhoid on nii muljetavaldav, et sunnib paratamatult küsima: miks kõike Tauno Tuisu pakutavat juba praegu ei tehta või vähemalt kiirkorras tegema ei hakata?
Juhtkiri: riik rendib uusi autosid parklatesse seisma?
9. juuni 2015, 10:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta väidab oma arvutustele tuginedes, et riigi ametiautosid kasutatakse ebaefektiivselt. Riigiasutuste autode keskmine läbisõit (16 424 kilomeetrit eelmisel aastal) vastab tagasihoidliku kodumajapidamise igal aastal mõõdetavatele kilomeetritele – sõidud tööle ja koju ning natuke veel peale.
Silme ette kerkib pilt osakonnajuhatajast, kelle auto seisab tööajal asutuse parklas ja õhtul koduhoovis. Ta on saanud valida, millised lisad ja omadused tema tööautol on. Tüüpiliselt ei kasuta seda autot peale osakonnajuhataja enda mitte keegi. Kasutamise mõttes ongi vahe eraautoga minimaalne.
Suur erinevus on aga see, et ametiasutuste autod on keskmiselt üle kolme korra uuemad (3,2 aastat vanad) kui tüüpiline pereauto Eestis. Seda seepärast, et riik soetab autosid kasutusrendiga ja need vahetatakse jälle uute vastu, kui lepinguperiood läbi saab. Riik rendib uusi autosid parklatesse seisma? Tauno Tuisu arve vaadates tundub see diagnoos üpris õige olevat.
Ametiauto peaks olema töötegemise vahend. Kui see oleks Eesti asutustes ainult nii, siis juba püüeldakski selle poole, et iga autot kasutataks võimalikult efektiivselt – need ei seisaks parklates tühja, vaid sõidutaksid päeva jooksul palju töötajaid. Tegelikkus kipub aga endiselt olema see, et ametiauto on justkui palgapikendus ja staatusesümbol. Ideaalis peaks asutuse juht suutma tagada oma töötajatele korraliku palga, millele varjatud soodustusi ei lisandu. Elektroonilise sõidupäeviku nõue, mida Tauno Tuisk pakub, on üks tehniline abivahend sellise praktika väljajuurimiseks. Kõigist autodest, mis sõidavad aastas vähem kui 25 000 kilomeetrit, võiks tema arvates loobuda – võib-olla sunniks selline nõue juhtimiskultuuri ja töösuhete tavasid muutma.
Veel suurem osa kokkuhoiust peaks aga tulema selle arvelt, et riik loobuks rangest kasutusrendi nõudest – rentimise asemel ostaks ta autod välja ja kasutaks neid rohkemate aastate vältel. Kasutusrent võib olla väga hea moodus auto soetamiseks eraettevõttele, kes ei oska prognoosida, millised vajadused tal viie aasta pärast on. Riik aga võiks ju üsna kindlalt eeldada, et näiteks kalakaitse inspektor peab autoga sõitma ka viie aasta pärast, auto peab vastu kümme aastat, ning sel juhul on ostmine rentimisest odavam.