Mare Tralla leiab käimasolevat homofoobia ja rassismi vastast kampaaniat jälgides, et see ripub kusagil vahepeal – olemata päriselt ärritav ja ebamugav, ei sunni ta vaatajat ka enesele tõsiseid küsimusi esitama.
Mare Tralla: kas vähemusi peab armastama?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas suurendada ühiskonna teadlikkust võrdsest kohtlemisest ja muuta Eesti kõigile siin elavatele inimestele inimlikumaks ja elamisväärsemaks riigiks? See küsimus peaks olema oluline kõigile eestlastele, mitte ainult neile, kes ühel või teisel moel igapäevaelus ebavõrdset kohtlemist kannatavad.
Paljud välismaal töötanud eestlased on kogenud diskrimineerivat suhtumist neisse kui idaeurooplastesse ja see ei ole sugugi meeldiv. Sellesse diskrimineerimisse suhtutakse kriitiliselt ja teistmoodi kui omaenda ebatolerantsetesse hoiakutesse, sest seda teevad teised meie – idaeurooplase – suhtes.
Seost diskrimineerimise eri vormide vahel ei panda tähele. Väga vähe on neid, kes enda diskrimineerimist tajudes selle vastu midagi ette võtavad, sest juba koolis ajalootunnis õpime, kuidas eestlased on erinevate ülemvõimude all ellu jäänud just oma uhkust alla neelates ja konflikte vältides.
Mitmesugustest probleemidest rääkides väidetakse pidevalt, et eestlastele ei olevat kultuuriliselt omane demonstratsioonidel osaleda ja oma õiguste eest avalikult võidelda. Väidaksin täiesti vastupidist: Eesti Vabariiki ei oleks, kui eestlased ei oleks läinud tänavale oma vabaduse eest võitlema.
Ühelt poolt on praegune Tallinna Tehnikaülikooli inimõiguste keskuse korraldatav homofoobia ja rassismi vastane välimeedia kampaania veendunud üleskutse sallimatuse vastu ja see toimub avalikus ruumis.
Teiselt poolt arvestab see vägagi peenetundeliselt enamuse huvidega, sest plakatitel ei ole visuaalselt mitte midagi ebamugavat, midagi, mis sunniks vaatajat ennast olulisi küsimusi esitama. Kellegi kehale ei ole õmmeldud homofoobseid ja rassistlikke termineid nagu samateemalise kampaania plakatitel Belgias 2007. aastal. Me ei näe lapsi kordamas rassistlikke ja homofoobseid vaenulaused nagu sama aasta Poola telekampaanias. Plakatitel ei kujutata samasoolisi paare avalikus ruumis nagu Poola homofoobiavastases kampaanias 2003. aastal. Toonane kampaania «Las nad näevad meid» põhjustas ultraparempoolsete gruppide vaenuakte ja peatati linnajuhtide survel.
Eestis praegu käimasoleva sallivus-kampaania visuaalselt neutraalsetel plakatitel on «aga kui» vormis küsimused selgelt ja suurelt loetavad. Küsimused on kampaania korraldajad ise esitanud, mitte neid vaatajas esile kutsunud. Need nõuavad aktiivset reageeringut, vastust, isiklike seisukohtade formuleerimist, mis sõnastatakse nende teadmiste ja isiklike kogemuste pinnalt, mis lugejal on.
Kahjuks on küsimusi illustreerivad karikatuurid saamatud ja pealispindselt stereotüüpsed. Väidaksin, et teatud moel töötavad need isegi kampaania eesmärgile vastu, sest kujutavad neid, kelle võrdset kohtlemist soovitakse, grimassides moonutatud nägudega ning totrates poosides, nende üle naerdes. Seega «peenetundeliselt» toetades enamuse ettekujutusi sellest erinevast «teisest», keda isiklikult ei teata. Loomata võimalust näha rassi, usu ja seksuaalse orientatsiooni poolest teistsuguseid inimesi normaalsena, mitte negatiivsete stereotüüpsete eelarvamuste kujundatuna.
Kampaania suurim nõrkus ongi see, et probleemile lähenetakse vormi, mitte sisu kaudu. Ärritavalt ei suuda plakatite kujundus ja kontseptsioon homofoobia ja rassismi tõsisust edastada. Paratamatult pean küsima, kas vaatamata õilsale eesmärgile «suurendada Eesti ühiskonna teadlikkust võrdsest kohtlemisest ning võidelda sallimatuse vastu» ei jäetud seda võimalust ikkagi efektiivselt kasutamata.
Kampaania ripub kusagil vahepeal – see ei ole piisavalt ärritav ja ebamugav, et tekiks äärmuslikult terav konfrontatsioon, mida korraldajad ilmselt ongi eesti kultuuri normatiivset alalhoidlikkuse traditsiooni järgides püüdnud vältida. Samas ei ole ka märke, et sallimatus kuidagi väheneks ning tekkinud oleks neutraalsem diskussioon sellel teemadel, pigem vastupidi.
Võiks küsida, milline homofoobia ja rassismi vastane kampaania üleüldse suudaks praeguses Eestis kohe saavutada oma eesmärke. Naiivne oleks arvata, et kampaania korraldajad seda küsimust endale ei esitanud. Kuid ilmselt pole kampaaniat, mis otsekohe suudaks Eestit muuta märgatavalt sallivamaks, võimalik läbi viia.
Eelduse kohaselt tekitab ükskõik missugune ELi rahastatav sotsiaalne kampaania väga suures hulgas inimestest negatiivseid reaktsioone, sest kõik on võimelised leidma teisi probleemseid eluvaldkondi, kus seda raha palju enam vaja oleks. Korraldajatel oli valida äärmiselt vaenulike reaktsioonide esilekutsumise ja pisut leebema negatiivse vastuseisu tekitamise vahel.
Tegelikult on negatiivsed reaktsioonid pikemas perspektiivis muutuste toimumiseks hädavajalikud. Ajaloost võib tuua palju näiteid, kus äärmuslikult vaenulikud reaktsioonid tekitavad palju elavamat diskussiooni ja probleemi ümberhindamist tunduvalt suuremas hulgas inimestes kui leigelt negatiivsed reaktsioonid, mis ei tekita üldist ebamugavust.
Vastukajades küsitakse, kas homofoobia ja rassism on eesti ühiskonna kõige suuremad probleemid, et just neid peaks nii suurt hulka energiat kulutades lahendama, ja leitakse, et praeguses keerulises majanduslikus situatsioonis tuleb paljudel tavalistel eestlastel igapäevaelus kõikvõimalikke raskusi ületada ning muukeelsete inimeste integratsioon Eesti ühiskonda on endiselt valuline probleem.
Nende küsimustega üritatakse viia tähelepanu eemale sellelt, mida tegelikult tähendab võrdne kohtlemine ja sallivus ja mida tegelikult tähendab see «normaalne». Rääkimata sellest, et ei nähta, kuidas homofoobia ja rassism on otseselt seotud ühiskonna teiste probleemidega, eriti muukeelsete inimeste probleemidega, ega seda, et ei rass ega seksuaalne orientatsioon, nagu füüsiline puue, ei ole inimese vabast tahtest tehtud valik, vaid lihtsalt üks normaalsetest inimkonna mitmekesisuse vormidest.
Suhtumist vähemustesse Eestis mõjutab endiselt venelaste Eestisse tulemise ajalooline kogemus ja sellest tulenev hirm, et minu pisike armas nurgake rikutakse ära nende teiste poolt, kelle kombed ja elamisviis on võõrad, tundmatud.
Mõni aasta tagasi olid mu ema ja ta naabrid paanikas, sest mu poja sõbrad, mingid punkarid, pidid tulema meie aeda telkima. Teadmatusest kardeti, et nad joovad, lärmavad, kaklevad ja lõhuvad kõik ära. Hiljem ema helistas ja rääkis, et pole viisakamaid ja korralikumaid noori varem kohanud, et kui vaiksed nad olid, kui kenasti nad kõik ära pesid ja koristasid. Nüüd arvab ta, et kõige asjalikumad noored on punkarid, aga seda ainult tänu isiklikule positiivsele kogemusele.
Kahjuks ei paku praegune kampaania välja võimalusi positiivseks kogemuseks erinevaga. Ilma viimaseta jäävadki tundmatute elulaadide ja kultuuride esindajad võõraks arusaamatuks «teiseks», keda on raske aktsepteerida ja mõista, rääkimata empaatiliselt suhtumisest temasse. Levib arvamus, et võrdset kohtlemist nõudvad vähemusgrupid soovivad, et enamus neid armastaks. Tegelikult aga tahetakse vaid, et kõigil oleks võimalik Eestis inimväärselt elada, end mitte varjata, mitte pidevalt vägivalla ees hirmu tunda. Kas praegune kampaania on selle eesmärgi saavutamises edukas või ebaõnnestunud, saame hinnata mõne aja pärast tagasi vaadates.