Postimees 1929. aastal: Venemaal puudub liha ja leib

«Vossische Zeitungi» Moskva kaastööline Wilm Stein kirjeldab Venemaa olusid ja nõukogude Vene valitsuse poliitikat:

Moskva ajalehtede toimetustesse tulevad sagedasti kirjad, milles küsitakse, kuidas on lood liha ja leivaga ja mispärast toiduaineid üldse vähe saada? Põllumajanduse rahvakomissari vastus kõigile neile murelikkudele küsim. pole mitte kõige paljutõotavam. Leiva eest hoolitsetakse, kuid seda peab kokku hoidma. Kasakstanis on palju karja. Seda võiks nüüd lihaks teha. Kartulid on külma ja haiguste tõttu kannatanud. Uusi tagavarasid ei saa ettenähtud määral juure muretseda. Aiavilja jaoks puuduvad head hoiukohad, mille tõttu suured tagavarad tihti hävinevad. Nõudmine või järele on suurenenud ja seda ei saa igal pool ühevõrdselt täita. Munade sissevedu on küll suurenenud, kuid sellest hoolimata tuleb sügisel puudus kätte. Nii ei või põllumajanduse komissariaat mingisuguse asja kohta ütelda, et seda külluses oleks.

Sel ajal, kui leiba, jahu, suhkrut, seepi ainult tscheki järele saab ja kus liha, piima ja petrooleumi ootel sabad tekivad, kus toiduküsimus nii töölise kui ametniku mõtted tumestab, peeti Moskvas üleriikline nõukogude kongress. Konverentsil vaieldi mitu päeva, kuid keegi ei puudutanud poole sõnagagi igapäevaste söögiainete puudust.

See tõsiasi ei näita mitte «rohelise laua» eluvõõrust. Nõukogude ametnikke võib bürokraatlikkudeks nimetada, kuid nad tunnevad rahva igapäevast elu põhjalikult. Kui nad pinevate päevaküsimuste arutamise asemel tuleviku plaane sepitsesid, siis sündis see erakonna diktatuuri mõjul. Erakond nõuab sõnakuulmist pimedast peast ja kõva korda. Nii oli möödunud kongressil tähtsamaks vaidlusaineks viie aasta majanduselu kava − «pjatiletka». /…/

Praegusel silmapilgul on «pjatiletka» vastuvõtmisel peamiselt poliitiline tähtsus. Tema vastuvõtmine erakonna konverentsil sulges opositsiooni suu ja kõrvaldab mitmeks aastaks vaidlused majandusprogrammi ja majanduspoliitika kohta.

Kõige olulisem on aga see, et terve propagandaaparaat ja ajakirjandus, erakond ja valitsus on kibedasti ametis, et «pjatiletkat» sel leivakaartide ja sabade ajajärgul masside lööksõnaks teha.

Diktaatorliku ja absoluutse valitsuse abinõud rahutute inimmasside rahustamiseks on alati samad olnud. Selle propaganda mõte on, et Stalini Venemaa mitte fantastiliste juhustega paremuse poole ei püüa. Ei populariseerita sõda ei Inglis- ega Poolamaaga. Massi mobiliseeritakse sisepoliitilisteks ülesanneteks, mille juures neile ideaale silme ette seatakse.

Mitte «pjatiletka» ise, vaid viis, kuidas seda populariseeritakse ja uue revolutsiooni perioodi loosungina propageeritakse, on praegu kõige tähtsam asjaolu. See näitab, et «revolutsiooni arendamisel» Kremli peremeeste arvates positiivne ja ülesehitav siht peab olema. Välispoliitika püüab rahulikkude suhete kaudu tingimusi luua millel «pjatiletka» elab või sureb.

PM 09.06.1929