Vastupidiselt laialt levinud kujutlusele, Eestisse ei taheta tulla. Eestit ei ohusta mitte «islamistide massid», vaid maapiirkondade tühjaksjäämine, rahvastiku vananemine ja senise immigratsioonipoliitika jätkudes ka reservaadistumine ehk täielik provintsistumine, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Hiljuti avaldas Eesti Ekspress valiku välismaalaste karikatuuridest eestlaste kohta. Enamik neist pilkas meie viletsat teeninduskultuuri, mõned eestlaste muret selle üle, mida teised meist arvavad, üks kujutas ilmekalt teiste s...ga loopimist ja üks pidas kõige naljakamaks eestlase omaduseks nähtavate emotsioonide puudumist. Just seda viimast peavad eestlased Ekspressi küsitluse järgi kõige solvavamaks.
Ma ei tea, kas peaks olema selle tulemuse üle imestunud. 98 protsenti vastanutest leidis, et kui dinosaurus peab eesti teeninduskultuuri aegunuks, siis see on okei, aga 22 protsenti arvas, et solvav on eestlase välise emotsioonituse esiletõstmine.
Viimased nädalad, mil on lahvatanud debatt põgenike vastuvõtu küsimuses näitab, et pääsesime karikatuuridega ikka väga kergelt. Vilets teeninduskultuur on lihtsalt pinnavirvendus. Ja on ilmselt hea, et eestlane oma tegelikke emotsioone vähe näitab. Ma olen seni ka üldiselt arvanud, et eestlased võiksid vahel rohkem naeratada.
Nüüd hakkab tunduma, et küsimus pole mitte positiivsete emotsioonide varjamises, vaid nende puudumises. Nürimeelselt bürokraatlik lähenemine probleemidele pole üllatus. Et aga oleme võimelised selliseks eelarvamuslikuks hirmuks, alusetuteks põlastavateks üldistusteks, väikluseks, oma naba imetluseks ja iseenese eriliseks uskumiseks, poleks ma tõesti osanud kujutleda.
Kolm koori laulavad pagulastest
Põgenike küsimuse senises debatis laulab kolm koori, aga kõik esitavad omavahel haakumatut joru. Kõige häälekam on «ei pagulasmassidele» koor, mida üldiselt iseloomustab hirm. Nõrganärvilistel soovitan nende postitusi mitte liiga palju lugeda. Stiilinäiteks pakun mõned arvamused: «Genotsiid valge rassi vastu on hoogu kogumas ja ilmselt soovitakse põlve-kahe jooksul Meist täielikult lahti saada!»; «kõige lihtsam on nad tagasi saata, sest suurem osa neist ei taha tööd teha»; «Õnnetud ja loomadeks muutunud pagulased oma koju tagasi! See loosung mulle meeldib. Me pole rassistid, me ei vihka teisi rahvaid».
Teine grupp on poliitikud ja aktivisitd, kes proovivad pakkuda põgenike vastuvõtmisele alternatiivlahendusi. «Tegeleme probleemi põhjuste, mitte tagajärgedega». «Kvoodipoliitika on vastuvõetamatu. Kõik peab olema vabatahtlik». «Probleemi põhjustega» tegelemise jutus on muidugi oma loogika ja lääs on kindlasti nii Lähis-Idas kui Põhja-Aafrikas ajalooliselt kujunenud humanitaarkatastroofile omajagu kaasa aidanud.
Kasvõi näiteks Liibüa purukspommitamise, võimu lagundamise ning seejärel väljatõmbumise teel. Ent probleemi põhjustega tegelemine on strateegia, aastaid, arvatavasti aastakümneid aega võttev ja suurt visadust, julgust, raha ja üksmeelt nõudev ettevõtmine. Hetkel ei paista Euroopas ühtki neist ressurssidest omalegi jätkuvat. Rääkida täna probleemi põhjustega tegelemisest kui lahendusest, on umbes sama, kui rääkida Narva rindel 1944. aastal teise maailmasõja puhkemise põhjustest.
See ei tähenda, et Eesti ja Euroopa ei peaks humanitaarkriiside lähteriike abistama. Türgis on täna laagrites 1,7 miljonit sõjapõgenikku, Tuneesias üle miljoni, Jordaanias üle kahe miljoni, Liibanonis üle miljoni jne. Põgenikelaagrite toitmine, ravimitega varustamine, turvamine võiks ja peaks olema oluliselt mastaapsem.
Põhjustega tegelemine
Täna räägib EL, et missiooni Liibüasse inimkaubandust kontrolli alla võtma ei saavat saata, sest selleks pole kokkulepet Liibüa valitsusega. See on ju hale ja naeruväärne jutt. Selleks pole jõudu, julgust ja tahtmist. Ja loomulikult pole ka põgenikelaagrite abistamine «põhjustega» tegelemine. Põhjustega tegelemine oleks sõjaline sekkumine ISISe vastu, operatsioon, mis suures mahus käib täna üle jõu isegi USA-le, Süüria, Iraagi, Afganistani, Liibüa ülesehitamine, reformimine. Ühesõnaga, maailma muutmine. Põhjustega oleks ilus tegeleda, aga rääkida täna, et tegeleme põhjustega, aga 700 sõjapõgeniku Eestisse võtmine käib meil üle jõu ja «muudab pöördumatult Eesti ühiskonda» on andke andeks, idiootne.
Kolmas seltskond räägib teemal kvoodi arvutamise meetod, selle ebaõiglus ja lubab viimse meheni võidelda õige kvoodi, ausa põgenikepoliitika, Eesti «tegelikke huve» arvestava süsteemi eest. Kui põhjustega tegelejad ajavad (muidugi teadlikult) segamini taktika ja strateegia, siis valemivaidlejad otsivad suurte probleemide lahendamisele asendustegevust bürokraatlikust hämast. See on muidugi tuntud euroliitlik meetod, mis näiliselt vähendab vastutust (sest võideldi võimsalt) ja kuhjab probleeme järgmistele otsustajatele.
Täna on Eesti olukorras, kus suur osa rahvast on igasuguse põgenike vastuvõtmise vastu. Hirmust, ajaloolisest traumast, isoleeritusest, rassismist, veendumusest, et pagulased tulevad «sotsiaalabi peale» jne. Neid põhjusi peab teadma, isegi mõistma, seda ühiskondlikku hoiakut ei tohi ignoreerida. Kuid sellega kaasaminek määraks meid vastupidiselt «väikese valge ühiskonna» apologeetide arvamusele Euroopa täielikeks marginaalideks.
Eesti jäik süsteem
Eesti on üles ehitanud bürokraatia, mis praktiliselt välistab igasuguse põgenike vastuvõtmise. Seda on edukalt ja avatust teeseldes hoitud 20 aastat. Jah, 1991. aastal oli meil venestuse mälestus ja väljasuremise hirm arusaadav. Me oleme endiselt hädas venekeelse kogukonna paljude probleemidega. Aga just see jäik süsteem annab täna tagasilöögi.
Eestil on olnud viimased kaks aastakümmet kaks suurt eesmärki. Esiteks, integreeruda läände, et tagada turvalisus, et jagada läänelikke väärtusi ja heaolu. Teiseks, rahvana kasvada, hoida ja arendada seda, mis kannab selle maa pärandit edasi ja võimaldab just siin meile parima enesetoestuse.
Eesti on esimese eesmärgi täitmiseks teinud suure töö ja asi liigub õiges suunas. Teisega aga oleme seni pigem ebaõnnestunud. Eesti on nagu rahvast tühjaks valguv reservaat, millel on ainult väljasõiduuksed. Viimase kümne aasta jooksul on üheksas maakonnas 15st rahvastik vähenenud enam kui 15 protsenti. Järgmise viie aasta jooksul väheneb see praeguste suundumuste jätkudes 11 maakonnas veel 15 protsenti või rohkem.
Mõelge sellele. Aastaks 2020 on enamik Eesti maakondi kaotanud ligi poole oma 1991. aasta elanikkonnast. Ja me räägime nüüd, et 1000 või 700 süüria ja somaali põgenikku on oht? Oht millele?
Statistiline ekspansiivsus
Elu näitab, et kui üks liik oma territooriumi ei täida, siis tuleb teine asemele. Maailma riikide konkurentsivõime võrdlused näitavad, et edukamad on riigid ja rahvad, kes on ühtaegu nii ekspansiivsed kui avatud. Statistiliselt on Eesti justkui üsna ekspansiivne. Vaat et kümnendik meie tööjõulisest elanikkonnast töötab ja elab väljaspool Eestit. Selles nähakse aga pigem üksnes kaotust kui võimalust. Eesti globaalse võrgustiku teadvustamine, Eesti edukuse huvides töölepanemine, Eesti tutvustamisvahendina kasutamine on suur tegemata töö.
Eesti uste sulgemine sisserändajatele hakkab oluliselt mõjutama meie võimekust mitte ainult kasvada, vaid isegi kesta. Pagulasvastaste jutul, nagu voolaks immigratsioonipoliitika leevendades Eesti «murjaneid» täis, puudub igasugune tõepõhi.
Eesti on juba kümme aastat olnud avatud Euroopa Liidu sisesele inimeste vabale liikumisele. Euroopa Liidus elas 2010. aastal üle 30 miljoni väljaspool ELi sündinud inimese, kellel on olnud kümme aastat võimalus Eestisse tööle, elama, olema asuda. Kas te teate, kui palju on tegelikult tulnud? Neid on statistilise vea piires täiesti olematu hulk, mõnikümmend inimest. Vastupidiselt laialt levinud kujutlusele, Eestisse ei taheta tulla. Eestit ei ohusta mitte «islamistide massid», vaid maapiirkondade tühjaksjäämine, rahvastiku vananemine ja senise immigratsioonipoliitika jätkudes ka reservaadistumine ehk täielik provintsistumine.
Kas oleme rahvana väsinud?
Me oleme viimase saja aasta jooksul edukalt lahendanud mitu eksistentsiaalset probleemi, elanud üle mitu sõda, neli okupatsiooni ja venestamise. Me oleme lõpuks saavutanud vabaduse ja vähemasti paberil loonud kõik tingimused rahva, majanduse ja kultuuri kasvuks. Aga rahvas hääletab jalgadega. Midagi on valesti läinud. Kas me oleme rahvana väsinud? Kas täna hakkab tunda andma, et oleme viimase saja aasta jooksul kaotanud mitu põlvkonda eliiti, nii eestlasi, vene aadlit, baltisakslasi kui rootslasi? Kas me oleme kaotanud kriitilise massi avatud mõtlemise, uute ideedega, atraktiivse elukeskkonna loomiseks vajalikke inimesi?
Kui suurt osa ühiskonnast on võimalik veenda, nagu ohustaks tuhande sõjapõgeniku Eestisse asumine meie eksistentsi, siis näitab see suure osa ühiskonna täielikku enesekindlusetust.
Süüria sõjapõgenikke peaks vastu võtma puhtast humaansusest. Rääkimata muudest praktilistest kaalutlustest. Isegi kui vastaks tõele jutt, et «nad ei taha tööd teha». See jutt on aga täielik absurd.
Me ei luba pagulasi tööle
Vastab tõele, et suur osa Euroopasse saabuvaid põgenikke vähemasti mõnda aega saabumise järel ei tööta. Miks? Sest me ei luba seda. Praegu kehtiva ELi direktiivi järgi peab põgeniku paberid vormistama 9 kuu jooksul, Eesti sellest kevadest 6 kuu jooksul. Selle aja on põgenik sunnitud elama töötamata ja samal ajal on riik kohustatud teda ülal pidama. Proovige ise olla olukorras, kus teid ei lubata tööle, aga samal ajal süüdistatakse laiskuses ja muiduleivasöömises.
Väita, et sõjapõgenikud või hädapõgenikud «tahavad siia tulla, et siin meie kulul lulli lüüa», on heal juhul naiivne ja enamasti pigem totter. Loomulikult jõuavad nad Euroopasse lootuses, et siin on parem. Siin ongi täna parem. Aga nad jõuavad siia siis, kui nad on oma kodumail meeleheitele viidud, eluasemed kaotanud või sealt välja aetud.
Loomulikult on neil sageli raskusi kohanemisega. Loomulikult tekivad kultuurikonfliktid. Aga reaalset ohtu, mida proovitakse sugereerida, lihtsalt ei ole. On ainult võimalus maailmas kohaneda ja muutuvaid olusid Eesti eduks ära kasutada või lasta ennast ja oma rahvastikuprotsesse juhtida teistel ja turujõududel.
Eesti on varem näidanud võimekust uuenduslikuks mõtlemiseks ja ümberorienteerumiseks. Meile ei tohiks olla eriliseks probleemiks luua pagulaste vastuvõtmise mudel, mis kasutab ära nende potentsiaali, avardab meie sumbuvat maailma, aitab reaalselt hädasolijaid ja vähendab kurjust ühiskonnas. Eesti eesmärk ei saa olla muutuda konserviks. Sest konservid võivad küll teatava aja säilida, aga lähevad ükskord igal juhul halvaks. Kui neid just enne ära ei sööda.