/nginx/o/2015/05/28/4119375t1hfa14.jpg)
Niisiis põgenikeprobleem. Euroliit on oma kvoodid paika pannud ja loomulikult kütab see kirgi. Paljud on sellel teemal juba sõna võtnud ja kindlasti arutelud jätkuvad. Mina elan Itaalias, seega esimeses Euroopa riigis, kuhu suurem osa Aafrika poolt illegaalselt tulnutest jala maha paneb, kirjutab turismitöötaja Mae Merusk.
Praeguses põgenikevoolus süüdistaks ma suures osas Itaalia praegust valitsust, mis mitte oma riigipiire ei kaitse vaid rannakaitselaevadega immigrantidele lausa Aafrika rannikule vastu läheb ja siis Itaaliasse transpordib. Kohalikes televäitlustes on mitmeid kordi rõhutatud, et ega põgenikud nagunii Itaaliasse jääda ei taha ja küll nad lähevad mujale Euroopasse. Teeme heateo, võtame nad vastu ja siis jätame saatuse hooleks? Selline mõtteviis on enam kui kummaline – kui me kõik kenasti Euroopas koos oleme, siis peaksime ka kõik ühiselt selle riigipiire ja kultuuri kaitsma. Aga paraku on siinne põhimõte – meie saame nad kaelast ära, küll keegi nad vastu võtab.
/nginx/o/2015/05/28/4119293t1h2fd7.jpg)
Minnalaskmine ja tagajärgedest mitte hoolimine nagu Itaalias üldiselt kombeks. Kahjuks pole siit Põhja-Euroopasse rändamine (mida suurem osa põgenikest muidugi ka teha sooviks) eriti kerge, sest vaja on raha ja dokumente. Paljudel pole aga kumbagi. Juba Prantsuse piiril on kohalik politsei vastas ja saadab rändurid Itaalia suunas tagasi.
Sisserändajate äri
Tegelikult on illegaalsete sisserändajate vastuvõtt ja ülevalpidamine suur äri, kust saavad oma osa nii poliitikud, ärimehed kui ka väiksemad sulid. Mõned kuud tagasi arreteeriti Roomas suur rühmitus, kes põgenikele suunatud majutus-, toitlustus – ja muud raha osaliselt kõrvale kantides endale miljoneid kokku ajanud. Eelmisel nädalal tuli avalikkuse ette samasugune lugu Napolist, kus osalisteks isegi kirikutegelased ja Caritase heategevuslikud organisatsioonid.
Kokkuvõttes on minu meelest Euroopa praegune situatsioon suures osas Itaalia riigi süü, kes on siin kontrollimatult maale aidanud kõik, kes Aafrika rannikult tulema on pääsenud. Seda keegi Itaaliale muidugi nina pihta visata ei julge.
Olgem ausad, keegi ei taha võõrast oma õue peale, mina kaasaarvatud. Ja see peaks olema iga inimese õigus hinnata ning kaitsta oma maad ja rahvust. Kõiketeadjad ja multikultuurlased väidavad, et need, kes põgenikke oma õue peale ei soovi, kardavad kõike uut ja erinevat. Hirmuga ei ole siin küll mingit pistmist. Miks peaks võõras nii väga meeldima? Kuidas saab sellist meeldimist peale suruda? Kahjuks on aga Euroopas kujunenud üheks suuremaks sõimusõnaks «rassist» .
Rassid
Ma ei ole kunagi aru saanud, miks ma ei tohi uhke olla oma rassi üle ja selle üle, et ma olen valge? Samamoodi
/nginx/o/2015/05/28/4119301t1hedcd.jpg)
peaks must rass olema uhke oma nahavärvuse üle. Ja kollased oma nahavärvust austama. Ja miks on nii, et kui ma solvan neegrit, saan ma endale külge rassismitempli, jaapanlase kohta (kes on ka minust üsnagi erinev) ei ole aga üldjuhul keelatud midagi öelda. Asi on ka ehk rahvuste enesehinnangus, tundub, et aafriklastel on see madal ja siis on iga väiksema probleemi pärast hea rassismi-kisa tõsta, jaapanlasel pole ehk vahet, kuidas ma teda kutsun ja mis ma temast arvan – ta elab oma elu rahulikult edasi.
USAs tulistas politseinik mustanahalist põgenevat pätti. Politseinik ei vääri muidugi õigustamist, aga kui mul pole midagi varjata, siis miks peaksin ma politsei eest ära jooksma? Kohe on kisa lahti - politsei on rassist! Kui politsei oleks tulistanud ja tapnud valge inimese (mida on ka juhtunud), siis oleks see olnud lihtsalt eksimus või paha viga. Ma ei usu, et politsei tapab meelega. Kui keegi tunneb nii suurt viha erineva nahavärvusega inimeste suhtes, siis usun, et politseisse ta tööle ei läheks ja elaks oma viha (hoidku selle eest!) kuidagi teisel viisil välja.
Miks ei taheta pagulasi Euroopasse? Sellel on minu meelest kultuuriline tagapõhi ning nahavärv läheb siin üsna viimaste komponentidena arvesse. Euroopa ja Aafrika kultuurid on lihtsalt nii erinevad ning samuti on meil teistsugune mõtlemisviis ja ellusuhtumine , et me ei hakka mitte kunagi üksteisest aru saama. Integratsioonile kulutatud aeg ja raha on vastu taevast visatud. Eurooplased emigreeruvad ka töö otsinguil Ameerikasse ja Austraaliasse – aga ikkagi sinna, kus kultuuriruum meie omaga vähekenegi ühtib.
/nginx/o/2015/05/28/4119303t1heabb.jpg)
Aasia riigid
Miks ei ole näiteks massilist emigreerumist Jaapanisse või teistesse heal järjel Aasia riikidesse? Ka sealsete asukatega on meil keeruline sama moodi mõelda ja tegutseda. Ning isegi nendel maadel elades, otsime ikka omasuguste seltskonda. Kas see on rassism ja kui «jah» siis kelle suhtes?
Euroopa peab aitama Aafrika põgenikke? Aga miks ei tee seda Lõuna Aafrika Vabariik? Miks ei tee seda näiteks Tuneesia ja teised Põhja-Aafrika riigid, kus elatus tase nn «musta» Aafrika riikidega võrreldes on tunduvalt parem? Kus on Araabia rikkad naftariigid ja nende abi? Pole kuulnud, et keegi süüdistaks neid rassismis. Süüriast on Euroopasse jõudmine kordi raskem ja ohtlikum kui näiteks Araabia Ühendemiraatidesse.
Aafrikas elab samuti valge rassi esindajaid. Aga sellegipoolest ei ole nad kohalikega ühte sulandunud ja neil on oma kogukonnad. Miks see nii on? Olen mitmeid kordi Aafrikas käinud ja olen enam kui kindel, et isegi keelt õppides ja üritades kohaneda sealse kultuuriga (mis mulle küll suhteliselt võimatu tundub ja seda mitte seepärast, et sealsete inimeste nahavärv on must!!) ei võetaks mind omaks. Miks peaksime meie omaks võtma siiatulijad ja veel ka oma elu nende parema äranägemise järgi sättima?
Hoiavad kokku
/nginx/o/2015/05/28/4119295t1h9e8a.jpg)
Samamoodi ei hakka Aafrikast (aga ka Indiast, Hiinast jne.) Euroopasse elama tulnud siinsete inimestega läbi käima. Või kui hakkavad, siis on see väga väike protsent. Itaalias näen seda oma silmaga. Teise nahavärviga lapsed käivad küll Itaalia lastega samas koolis, aga vabal ajal hoiavad ikka omasuguste hulka. Staadionil, kus ma jooksmas käin, käib koos teiste noortega trennis ka paar mustanahalist noormeest. Nad räägivad perfektselt itaalia keelt, käivad siin koolis, ehk on isegi siin sündinud, aga tulevad-lähevad ikka omaette, mitte Itaalia noortega koos.
Tütarlaps, kelle juures ma massaažis käin, on tõmmu, pärit Mauritiuselt. Väga tore tüdruk, elanud siin oma paarkümmend aastat, itaalia keel suus, töötab. Mida saab kellelgi sellise võõramaalase vastu olla? Paljud tema kliendid on itaallased, aga tema sõbrad mitte. Sõprus ja igapäevane elu käib oma kitsas ringis ning eurooplased sinna ei kuulu.
Suurem osa pagulastest ei saa endale lubada iial ei autot ega korterit, restoranides einestamist ega puhkusreise . Ühesõnaga kõike seda, mis on töötavale eurooplasele normaalne elukorraldus. Suurem osa neist ei omanda ühtegi asjalikku ametit (kuigi korraldatakse palju ka tasuta kursuseid ning tublit torumeest või autoparandajat on alati ja igal pool vaja). Ma saan aru, kui oma kodumaal ei olnud mingil põhjusel võimalik ei õppida ega ametit omandada – ka see võib olla põhjus emigreerumiseks – inimene tahab elus edasi jõuda. Aga tulla siis ja siis müüa ikka oma kastist mingit träni, tüüdata autojuhte valgusfoori taga autoakende sundpesemisega, ajada narkoäri, käia vargil või oodata poe ukse taga tops käes, et vihatud valge inimene sulle mündi viskaks – kui seda pidada evolutsiooniks, siis on elu küll väga lihtne ja primitiivne.
Hädavajalik WI-Fi
Kusjuures müntide norijaid on tekkinud palju ning nad on ka juba suhteliselt agressiivsed – sa pead neile mündi andma – no kindlasti mitte! Suurenenud on kuritegevus.
/nginx/o/2015/05/28/4119299t1hcaaf.jpg)
Esimeste hädavajalike asjadena üritatakse Euroopasse jõudes muretseda Nike´i tossud (kasvõi kasutatud, peaasi, et märgiga!) ja suured kõrvaklapid ning sedamoodi päev otsa ringi hängides on elu nagu lill. Nutitelefon kuulub muidugi võimaluse korral ka uue «heaolu» juurde.
Prantsusmaa on ehk parim näide Euroopas, kuhu on tulnud rohkearvuliselt põgenikke endistest asumaadest ning mitme põlvkonna vältel ei ole suudetud integreeruda. Uus kodumaa annab ju kõik eeldused hariduse saamiseks ja tublile inimesele ka töökoha olenemata nahavärvist.
Rahvad on alati maalt maale liikunud, seda küll paremaid töötingimusi ja põllumaad otsides. See, mis toimub aga tänapäeval, on ilmselgelt «põgenemine» majanduslikelt kaalutlustel, et saada vähemate pingutustega parema elu peale. Need, kes Aafrikas tõeliselt abi vajaksid, sealt põgenema ei pääse...
Tuleb öelda «ei»
Oleks Eesti valitsusel mõistust igasugustele põgenikekvootidele «ei» öelda. Tavaline põgenik (kui mõni erand välja arvata) ei hakka õppima ja töötama vaid suurem osa neist hakkab kohe nõudma. Toon siit Itaaliast mõned näited: ei taheta elada väikestes linnades, sest seal on «igav», nõutakse suurlinnadesse, soovitavalt Rooma või Milanosse üleviimist. Nurisetakse, kui puudub WI-FI-ühendus. Toit pole piisavalt hea. Tahetakse edasi sõita Põhja-Euroopasse (eks ikka suuremate sotsiaalrahade ja -hüvede jahil).
Ühed Trentino maakonna mägikülas 4-tärni (!!) hotellis elavad afgaani mehed nõudsid suuremasse linna üleviimist, sest külas polevat naisi ning mis elu see olevat ainult meeste seltskonnas - nad tahaksid ikka naisi ka. No vähemalt näha. Proovigu siinsetest meestest keegi minna Afganistani ja esitada ametlikult vastavasisuline soov – ei usu, et neil pikka pidu oleks.
/nginx/o/2015/05/28/4119309t1ha614.jpg)
Enamus, paatidega siia saabujatest on noored mehed. Itaalias võimul olev vasakpoolne valitsus püüab neid esitada kui sõjapõgenikke. Huvitav. Sõjapõgenikud on ikka tavaliselt naised ja lapsed. Sõjapõgenikest mehed on üldiselt desertöörid ja karmimates riikides kuuluvad mahalaskmisele. Ja sõjapõgenik on tänulik selle üle, et ta ellu jäi, et tal on katus pea kohal ja söök laual. Mitte ei vingu WI-FI puudumise üle. Ja kes on multikultuursuse poolt, see võiks ju omale mõne koju võtta, teda harida, tööd anda ja aidata sellel raskel teel mille nimeks integreerumine – saab kindlasti huvitav kogemus olema!