Ene Ergma: mõtteid Eesti kõrghariduse arengust

Foto: Corbis/Scanpix

Bakalaureusetase ei ole kõrgharidus, vaid see, mida vanasti nimetati lõpetamata kõrghariduseks, kirjutab akadeemik Ene Ergma. Väga suur arv Eesti noori ei jõua ülikoolihariduse esimesest astmest kaugemale.

Kui ma 2003. aastal ülikoolist lahkusin, algas nn Bologna protsess – üleminek süsteemile 3 + 2. Nüüd on möödunud üle kümne aasta ja minu arvates oleks aeg vaadata tagasi, mida selline süsteem Eesti kõrghariduses on andnud.

Miks pean sellist analüüsi vajalikuks? Eestis me alustame tihti hoogsalt uusi reforme, aga analüüsi, mida positiivset või negatiivset need reformid on toonud, teha ei taha. Olen veendunud, et kui midagi on tehtud valesti, siis tuleb endas leida jõudu ja julgust seda tunnistada ning püüda olukorda parandada.

Alustagem aga definitsioonidega: bakalaureuseõpe on kõrghariduse esimese astme õpe, mille kestel üliõpilane süvendab oma üldharidusteadmisi, omandab eriala alusteadmisi ja oskusi ning magistriõppeks ja töö alustamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Magistriõpe on teine aste, kus õppija süvendab erialateadmisi ja oskusi ning omandab iseseisvaks tööks ja doktoriõppeks vajalikke teadmisi ja oskusi.

Juba nendest definitsioonidest on siililegi selge, et bakalaureusetase ei ole kõrgharidus, see on vaid nõrgendatud variant varasemast viieaastase õppe kolme esimese aasta programmist, mida tollal nimetati ka lõpetamata kõrghariduseks. Kordan: mitte kõrgharidus, vaid «lõpetamata kõrgem».

Kahjuks ei ole uue süsteemi juurutamisel ega ka hiljem noortele inimestele seda seletatud. Mäletame ju hästi ülikoolides pidulikke lõpetamisi, mis päädisid «baka»-diplomiga! Aga siiski, võib-olla ma muretsen asjatult – kui magistri- ja bakalaureuseõppe lõpetajate suhe on 0,8–0,9, siis ju poleks selleks üldse põhjust.

Kasutame nüüd arvude keelt ja püüame aru saada, milline on praegune situatsioon.  Analüüsime Eesti kolme suurema ülikooli – Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli – kümne aasta andmeid (minu tänu kõigi ülikoolide ametnikele, kes mulle andmed edastasid).

Edaspidi kasutan lühendit BA bakalaureuse- ja MA magistriõppe tähistamiseks, arvud näitavad lõpetajate arvu.

Tartu Ülikool:  BA 11 923 ja MA 5334 + 148 arstiteaduskond. MA/BA (ilma arstiteaduskonnata) = 0,45.

Tallinna Tehnikaülikool: BA 8334; MA 4436; MA/BA = 0,53.

Tallinna Ülikool: BA 8021; MA 4146; MA/BA = 0,52.

Nagu ütles Ostap Bender: «Pilt on kurb, tüdrukud.» Kolm suuremat ülikooli on saatnud ellu umbes 28 000 bakalaureust ja ainult 13 900 magistrit. Mulle võidakse vastu vaielda, et need andmed ei ole sada protsenti täielikud. Nõus, võib-olla läks osa «bakasid» magistrantuuri välismaale. Suurt Eesti-sisest liikumist pole näha, kuna sellisel juhul peaksid arvud olema teised. Vaatame aga nüüd populaarsemaid erialasid igas ülikoolis eraldi.

Tartu Ülikoolis oli erialasid, kus BA lõpetajate arv kümne aasta jooksul küündis üle 300, kokku 13, nende seas olid absoluutsed liidrid kolm: õigus (1991), majandus (917) ja ajakirjandus (559). Ainsana suutis magistrite ettevalmistamisel marki hoida majandusteadus (754), mis andis MA/BA suhteks 0,82. Õiguses oli vastav suhe 0,43 ja ajakirjanduses 0,24 (kusjuures ajakirjandus, meedia ja kommunikatsioon ainult 26 ning kommunikatsiooni juhtimine 108).

Kahjuks tuleb nentida, et paljudel erialadel kõigub MA/BA suhe 0,1–0,3 vahel. Kõige tagasihoidlikumad näitajad on sotsiaal-haridusteaduskonnas, kus see summaarne suhe on 0,28 –  bakalaureuste «tootmises» on see teaduskond aga esirinnas.

Kui võrdleme nn pehmete erialade koguarvu loodusteaduste omaga, siis on osakaal umbes 80 protsenti pehmete alade kasuks.

Tartu Ülikoolis on lõpetanud magistrikursuse 748 õpetajat, neist 188 täppis- ja  loodusteaduste erialadel (25 protsenti kogu õpetajate arvust).

TTÜs on BA pehmete erialade osakaal 44 ja MAs 32 protsenti. Positiivne on tehniliste erialade magistrite küllalt suur arv. Kuid ikkagi teeb muret BA suur hulk just pehmetel erialadel. Kuus kõige populaarsemat eriala on ärikorraldus, ärindus, tootearendus, avalik haldus, avaliku sektori majandus ja informaatika, kus bakalaureuseõppe lõpetanute arv on rohkem kui 400. Absoluutset rekordit hoiab ärikorraldus oma 1230 lõpetajaga. Kahjuks aga MA/BA = 0,26. Eriti halb MA/BA suhe on avalikus halduses, vastavalt 0,1.

Tallinna Ülikooli populaarsemad erialad on alushariduse pedagoog, riigiteadused, psühholoogia,  kehakultuur, reklaam ja imagoloogia ning rekreatsioonikorraldus, kusjuures absoluutne rekord on alushariduse pedagoogi erialal 1006 lõpetajaga, kuid MA/BA on 0,15 ning reklaamis ja imagoloogias on vastav suhe 0,01

Tallinna Ülikoolis on koolitatud 1212 magistrikraadiga õpetajat, mis moodustab umbes ühe kolmandiku kogu magistrite arvust, mis ei ole üldse halb näitaja. Muret teeb aga väga väike füüsikaõpetajate arv (12). 

Mida võiks kokkuvõtteks öelda? Esiteks, Eesti kõrgharidusmaastikul domineerivad  pehmed erialad; teiseks, väga suur arv noori ei jõua ülikoolihariduse esimesest astmest kaugemale, kuna enamik noori ei taju (ja siin on meie süü), et kolmeaastane haridus ei ole kõrgharidus.

Mulle tundub, et Eestis kõrghariduspoliitika on nagu suurriigi oma, kus inimpotentsiaal on väga suur – selline riik võib endale lubada luksust massikõrgharidusele. Meie aga oleme ühe megapolise pisike linnaosa ainsama erinevusega, et pindala on suurem. Sellist raiskamist me endale lubada ei saa. Me võime läbi lüüa ainult parimat kvaliteeti tootes, aga mitte kvantitatiivsete näitudega.

Kuhu aga lähevad «bakade» hordid?  Rõõmsalt ministeeriumitesse, poliitikasse, sealt ministriteks ja hakkavad määrama meie kõigi elu siin Eestis. Ja lõpuks – Eestis räägitakse sageli võrdsest kohtlemisest, aga miks siis arste piinatakse nii kaua, enne kui nad ülikoolidiplomi saavad?

Vastus mõelge ise!