Juhtkiri: oravapartei muutuvad jõujooned
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reformierakond läks eilsele üldkogule vastu omapärases seisus. Partei populaarsus kukkus valitsuskoalitsiooni moodustamise järel kivina – aprillis oli toetusreiting vaid 19 protsenti. Esimehe kohale oli vaid üks kandidaat, peaminister Taavi Rõivas, kes on tunnistanud, et tegi nii võimuliitu moodustades kui selle tegevuskava avalikult selgitades vigu. Samas tegi Euroopa Parlamendi liige Kaja Kallas ise erakonna juhiks mitte kandideerides aktiivselt tööd, et saada juhatusse inimesi, kellele võiks edasise osas lootusi panna.
Rõivas sai erakonnakaaslastelt kahtlemata tugeva mandaadi. Esimehe valimistel osalenud 872 erakonna liikmest toetas senise juhi jätkamist 750.
Kuid vahest veel tähelepanuväärsem on seejuures Kaja Kallase võit. Isikliku ajaveebi postitustes ja avalikkuse ette jõudnud erakonnasisestes pöördumistes oravaparteis suuremat sisedemokraatiat nõudnud ning kõlava «Reformierakonna reformi» välja käinud Kallase soovitatud kandidaatidest jõudis 14-liikmelisse juhatusse koguni kaheksa: Hanno Pevkur, Anne Sulling, Maris Lauri, Urmas Paet, Ants Laaneots, Kalle Palling, Aivar Sõerd ja Rein Lang. Lisaks ka Kallas ise, kes pälvis juhatuse valimistel üldse suurima toetuse – meeldejääva 666 häält.
Mis edasi? Valitseb ootus, et uuenenud juhatus nüüd midagi reaalselt ära teeks – eeskätt väärtuste osas, mis parandaks erakonna kesisevõitu avalikku kuvandit –, ning tegutsemisindu on valitud juhatuse liikmed avalikes väljaütlemistes ka üles näidanud. Sellega peab arvestama ka Rõivas, kelle tagasivalimist Kallas oma muidu kriitilistes väljaütlemistes tegelikult toetas – see osutus kavalaks jõuvõtteks. Erakonnas valitsevates jõujoontest annavad tunnistust teisedki märgid. Näiteks peasekretär Martin Kuke kõne üldkogul, kus ta käis välja oma ideid ja rääkis erakonna sisearuteludest «arvamusfestivali vaimus».
Õige pea hakkavad oma sisekaemust teostama sotsid ja IRL. Kuid neil on olukord teistsugune, sest valitakse siiski uut esimeest. Mõttekohti, kuidas edasi minna, on mõlemal ning avalikkuse tähelepanu esialgu kindlasti püsib.
Kui valitsuserakonnad praegu kellegi poole palvetega pöörduma peavad, siis on see ilmataat. Tõenäoliselt on aidanud valimiste järgsel kriitikafoonil püsida ka pikale veninud jahe kevad. Suveilmade ja puhkuste saabudes on inimestel järjest enam midagi palju toredamat ette võtta kui aktiivselt poliitilistes debattides kaasa rääkida. Sügisel, kui eelarvearutelud riigikokku jõuavad, kasvab huvi poliitika vastu taas. Ent selleks ajaks peaksid erakonnad – kes uue, kes senise esimehega, kes uue juhatusega – olema suutnud juba organisatsioone stabiliseerida.