Lugejakiri: sallimatus kui põliseestlase ainus päästerõngas

Sigrid Paula Pukk Foto: Erakogu

Hiljuti avaldas Postimees ühe Rootsis elanud eestlase artikli, mis kirjeldab väga tabavalt sealset olukorda pärast tuhandete immigrantide vastuvõtmist. Olen selle autoriga sama meelt ning soovin siiralt, et ka meie kaasmaalased mõistaksid pagulaste vastuvõtmise tõsiseid tagajärgi. Sallimatuid inimesi ei sallita, kuid kui see on ainus võimalus hoidmaks ära katastroofi, siis ei kavatsegi ma end muuta, kirjutab Tallinna 21. Kooli abiturient ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noorteühenduse Sinine Äratus aktivist Sigrid Paula Pukk.

Me vingume, et Eestis elab palju venelasi, kes ei pea lugu meie kultuurist ega keelest. Me väldime Lasnamäe ja Kopli piirkondi, sest kardame kuritegevust. Mul ei ole mingisugust vaenu venelaste suhtes, kuid ma ei salli kodanikke, kes «sülitavad» eestlaste peale ega austa riiki, kus nad elavad. Kui me ei tule juba praegu umbkeelse elanikkonnaga toime, ei ole vaja seda probleemi suuremaks ajada.

Mind huvitab, kuidas meeldiks paguluspoliitika pooldajale säärane igapäevaelu, kus vene keele asemel kostuks üle bussi hoopis araabia keelt; Lasnamäel õhtuti jalutades (ilmselt ei julgekski siis enam keegi oma jalga tänavale tõsta) ei kõnniks vastu mitte vene noored, kelle dressidel kirjas: «Россия», vaid moslemid, kes ilusat valgenahalist tütarlast nähes teatud tagamõttega plaani haudma hakkaks; ning endise naabritüdruku «Koerapolka» asemel kõlaks viis korda päevas jorisemisi Meka suunas. Nimelt levib Aafrika mandril uskumus, et AIDSist on võimalik vabaneda, vägistades valget naist. Juba praegu on Eesti HIVi levimuselt number üks Euroopas.

Mis puudutab praeguseid Vahemere asüülitaotlejaid, siis selle asemel, et riskida oma eluga ning üritada pääseda Euroopasse, oleks neil ohutum otsida ajutist elukohta mujal Aafrika mandril. Täiesti erinevate kultuuride, traditsioonide, religioonide ning rasside segamine tekitab minus väga ebameeldivat tunnet – see kõlab lausa õudusunenäona, sest reaalne näide on võtta naaberriigist.

Nagu ütleb ka Eesti vanasõna: «Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe». Kui astume praegu sammu «eeskujulikuma» Euroopa Liidu liikmesriigi suunas, on aastakümnete (võibolla ka hoopis aastate) pärast Eestist saanud samasugune riik nagu Rootsi. Asüüli ei tule paluma mitte ainult liibüalased või teised reaalsest sõjakoldest põgenenud inimesed, vaid Eesti saab unistustemaaks igasugustele murjanitele, kes kasutavad meie heatahtlikkust ära ning teadvustavad endale, et siia tulles ja mitte midagi tehes, saaksid nad rohkem toetusi kui kodumaal töö eest palka.

Ma saan aru heatahtlikest inimestest ning nende soovist aidata vaeseid pagulasi, kuid hetke majanduslik seis Eestis pole kontrolli all, paljud meist elavad allpool vaesuse piiri. Eesti rahvas kannatab ja hakkab veel rohkem kannatama, kui laseme pagulastel endist üle joosta. Eestis on tuhandeid töötuid ja samas on meil ka suur tööjõupuudus. Kindlasti on osa võõrtööjõust nõus tegema ära mistahes tööd mistahes palga eest, kuid Rootsi näitel saab öelda, et enamuse puhul see nii pole. Naabermaalaste heaolu ja majanduslik toimetulek kannatab immigrantide kõrgete abirahade ja toetuste all. Rootsi pagenud inimesed ei pea tööle üldse minemagi, sest riigilt saadud raha ja vabal ajal kuritegevusega tegelemine toob niigi hästi sisse.

Minu arvates on asi selgemast selgem: me ei saa mitte mingil juhul lasta Eestisse suuremal hulgal pagulasi kui siiani. Kui Eesti suurendab sisserände kvooti veelgi ning meie naaberriigi olukord ei parane, olen varsti nõus pakkuma öömaja kabuhirmus rootslasele, kes moslemite poolt riigist välja aetakse.