Postimees 1920. aastal: postiühendusega propaganda vastu

Postiühenduse jaluleseadmine Venemaaga on suur sündmus. Nagu meie esimesed rahutegijad olime, nii oleme ka esimesed loomuliku vahekorra maksmapanejad. Ei puudu väljamaal muidugi hoiatavaid hääli, et posti kaudu nüüd enamline kihutustöö riigis laiali laguneb. Meie seda ei karda. Kihutustöö hiilib sala. Ta pääses üle piiri isegi siis, kui sõja tõttu piiri kõvasti valvati. Raha eest riskeerib mõnigi, ja kommunistlise kihutustöö tegemine on ju hästi makstav elukutse. Saab kergesti suuri summasid teenida, tarvis ainult pisut riskeerida. Täie teadmisega valetavad nad ja kiidavad Vene kommunistlist korda. Ja on küllalt neid, kes kõige selle vastu, mis ajalehed Venemaast kõnelevad, umbusklikud on ja seda kodanlaste valeks peavad.

Nüüd tulevad aga pea kirjad omaste käest. Vast on nad lühikesed ja ettevaatlikud, kuna nad kommunistlise tsensuuri alt läbi käivad. Kuid kõik on nad sellesama sisuga, et Venemaa paradiisist himu läks. Ja siin ei saa keegi ütelda, et see on kodanlaste vale, sest miks peaks õde vennale ehk poeg isale valetama. Posti jaluleseadmine Venemaaga on kõige paremaks vastukaaluks enamlisele kihutustööle, sest ta aitab laiali laotada tõde enamlaste üle. Ja mida enam edaspidi asunikka Venemaalt tagasi jõuab, seda palavamaks muutub pind enamlaste agitaatoritel, sest asunikkudel on ainult tarvis oma läbielamisi ja kannatusi jutustada, et ka teistel himu selle järele ära ajada. Siis saab ka lõpp sellele muinasjutule, et kommunistid tööliste tahte kaitsjad on. Siis selgub kõigile, et nõukogude Venemaal kõik ohvriks tuuakse kommunistide partei huvidele, et tööline nende silmis rohkem ei maksa kui neetud kodanlane.

Ei kirjad Venemaalt ega asunikud, kes piki silmi siiapääsemist ootavad, ole meile poliitiliselt kardetavad. Nad ei värvi Eestimaad punaseks, vaid otse vastukarva, toovad siinsesse värvide segusse tublisti valget juurde.

04.05.1920