Kaarel Tarand: Madisoni mõtteroimad

Foto: Albert Truuväärt

Oli ülihea, et EKRE-l läks õnneks riigikokku pääseda, sest äärealadel uitajate seotud hoidmine ühiskonna ja tema juhtimissüsteemidega on kokkuvõttes turvalisem lahendus kui nende tõrjumine, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Ajakirjandusele on ette heidetud, et ta vähetähtsast noorest provintsipoliitikust Jaak Madisonist põhjendamatu hiigeltähelepanuga müüti loob. Madison siin, Madison seal! Kangelasele endale paistab see meedia­suhe mesinädalatena, toimetustele aga aina ilmsemini küpsuseksamina, mille lõpuks läbikukkumist tähistav hinne pannakse.

Vähemalt kahel põhjusel väärib Madison igapäevast tähelepanu, ülekuulamist ja lausa teaduslikku uurimist. Esiteks piltlikustab ta reljeefselt meie pere- ja kogukondliku kasvatuse ning üldharidussüsteemi puudujääke. Mida enam luuakse meedia abil tema kohta avalikku teavet psühholoogidele ja psühhiaatritele, seda paremini suudetakse juhtum profileerida ning ehk sellelt pinnalt ka üldistusi teha. Näiteks on ju hästi teada, et inimese seksuaalsust, võimalikke «kõrvalekaldeid normaalsusest» seksuaalväljal ning suhtumist neisse mõjutavad olulisel määral sündmused ja traumad lapsepõlves. Teiseks töötab Madison hea lakmuspaberina, mille abil Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhtpaari, Mart ja Martin Helme juttude ebasiirust mõõta. Kui asi on hapu ehk jutud võltsid, tarvitseb vaid naiivsiiralt Madisonilt üle küsida ja punane värv reedab tõe.

Oli ülihea, et EKRE-l läks õnneks seekordsetel valimistel künnis ületada ning riigikokku pääseda (mis sest, et mina neid iialgi ei vali). Igasuguste äärealadel uitajate seotud hoidmine ühiskonna ja tema juhtimissüsteemidega on kokkuvõttes ühiskondadele odavam ja turvalisem lahendus kui nende tõrjumine või väljaarvamine. Kui ka muud ei saavuta, siis annab fanaatikutega läbikäimine võimaluse nende võimalikke vägivaldseid meeleheitesamme kaugemasse tulevikku lükata.

Enne Madisoni areenile tõusmist võis nii mõnelgi olla illusioone EKRE põhimõttelise kursivaliku suhtes. Näivalt, programmi järgi aetakse seal justkui mingit «eesti asja», seistakse rahvuse eluõiguse eest. Loogikatestile ega sisulisele analüüsile need programmijupid vastu ei pea, aga Madisoni avaldused kinnitavad veel selgemini, et partei juhtidel ja programmi sõnastajatel kas pole aimugi oma sõnastatud soovide ja sammude lausa võimatust vastukäivusest või siis on aimu küll ja kogu jutt on vaid küünilise võimuiha katteloor.

EKRE kodulehel on koos nende mõttekaaslastega Lätist ja Leedust allkirjastatud Bauska deklaratsioon, mille selgroo moodustab tõdemus, et rahvus on uinunud ja vajab äratamist. Võib-olla on see pigem isegi ravimine, sest magajad on diagnoosi järgi nakatunud kultuurilise marksismi, postmodernistliku multikulturalismi ning hävitava liberalismi pisikutega. Samasse ritta kuuluvad ka šovinistlik imperialism ja rahvusülene globalism.

Sildistamine ja vastandamine sellistes tekstides kõlab tuttavalt igale, kes arvamuste paljusust eitanud totalitaarrežiimide propagandaga vähegi kokku puutunud. EKRE avaldustest ja tekstidest tuleb välja, et nad kellegagi koostööd ja kompromisse teha ei saagi, sest nii ülejäänud parteid riigikogus kui ka nende elektoraadid on kas lihtsalt vaimupimedad või siis Eesti-vaenulikult meelestatud.

Järeldus on lihtne: EKRE-l on tõe monopol ja selle realiseerimiseks ehk eesti rahvuse päästmiseks on ainus võimalus saavutada valimistel (või ka ilma) absoluutne enamus riigi võimuorganites. Haiguste ravi retsepte pole veel avaldatud. Siiski on ajalooliste analoogiate põhjal üsna lihtne aimata, mis hakkaks juhtuma, kui «sotsiaalliberalistlikud lillad» on võimult kukutatud. Kui ikka juba homoseksualism keelustada – ja selleni seksuaalvähemustele mistahes võrdsete õiguste mittetagamine lõpuks välja viib –, siis peab usutav võim ju tagama ka, et kõik keelust üleastujad saaksid karistuse. Korduva kuriteo eest järgneksid aina karmimad karistused. Varem või hiljem ilmuvad rahvaste rännet käsitleva loosungi «Kui on must, näita ust!» kõrvale ka juhtnöörid «Kui on villand, hukka lilla!» ja «Omakohus aitab!». Neil radadel poolelt teelt tagasipöördumist ei ole.

Riigikogu Euroopa asjade komisjoni aseesimees Madison jõudis märgi maha saada ka immigratsiooni ja pagulaste teemal. Kergendustundega lugesid Itaalia hävituslendurid tema avaldust, et Eesti «ei pea kandma kahjusid selle tõttu, et mõni Lõuna-Euroopa riik ei suuda enda piiri valvata». Nad loodavad, et nemadki ei pea enam neis mõttetutes ja pimedates Šiauliai ja Ämari kolgastes konutama lihtsalt seetõttu, et mõnel Balti riigil õhuväge pole. Solidaarsus missugune! Loogikaviga seisneb aga selles, et kui ühelt poolt väidab EKRE, et teab tugeva majanduse ja riikluse kiire saavutamise retsepti, siis teisalt väidab, et mõnisada pagulast võiks kogu ülesehitustöö nurjata. Rahvaarvu järgi õiglaselt jaotades ei saaks Eesti ju rohkem kui 260 pagulast iga 100 000 kohta, kes Euroopasse jõuavad.

Madisoni juttudega on asi lõpuni selge, disaini poolel on aga veel puudujääke. Loodetavasti toob suvi siin korrektiive, kui siniste salgakeste moodustamine ja neile laulude valimine täie hooga käima läheb. Üks normaalne Scharführer või komsorg kannab ikka lühikesi viigipükse ja valgeid põlvikuid, piloodimütsi või baretti, kaelrätist ja vilenööridest rääkimata. Kui eeskuju, siis olgu laitmatu, et väikesed EKRE-salklased ei peaks suvistes treeninglaagrites nägema õudusunenägusid, kus

hirmus neeger, must kui öö

Madisoni ära sööb.