Rait Maruste: vihakõne vääriks kriminaliseerimist

Rait Maruste. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Ründav, isegi solvav arvamus isiku vastu, mis teatud kontekstis võib olla õigustatud, ei tohi segi ajada grupi vastu suunatud vihakõnega, kirjutab endine kohtunik, poliitik Rait Maruste (Reformierakond).

Möödunud reedel helistas mulle tuntud ajakirjanik. Ta alustas juttu sellest, mida ma arvan vihakõne kriminaliseerimisest. Ta ei öelnud, miks ta tahab seda teada ning mis väljund saab olema meie vestlusel ja minu arvamusel. Ning jätkas, et et olen ju mina isegi enda suhtes esile toonud seda, mida üks või teine arvaja on minust arvanud /ütelnud («südametunnistuseta moraalne värdjas», näiteks).

Sellest sissejuhatusest hoomasin, et küllap on keegi jälle välja tulnud ettepanekuga kriminaliseerida solvamine või laim ning ajakirjanik tahab sellel teemal mõtteid vahetada. Kuid võimalik ka, et ta pidas silmas  justiitsministeeriumis mõni aeg tagasi ette valmistatud (ebaõnnestunud) eelnõu teksti, kuigi ei maininud seda. Olen olnud alati valmis mõtteid vahetama ja oma arvamust esile tooma ja seda ka teinud. Ja nii ka juttu veeretasime, rääkides ilmselt üks aiast, teine aiaaugust.

Ilmnes, et laupäevases LPs oli lühiküsimus, mis eeldab poolt või vastu seisukohta. Tuleb välja, et selle vestluse põhjal olen ma vihakõne kriminaliseerimise vastu. Oleks algusest peale jutuajamises selgus olnud, et jutt on mitte vihasest kõnest, vaid vihakõnest, oleks mu arvamus ilmselt teistsugune olnud. Põhjendan lähemalt.

Tahan kõigepealt osundada Eesti avalikus ruumis/meedias üha laiemalt maadvõttev lihtsustamine - ei või jaa, poolt või vastu, x põhjust miks midagi teha ja või mitte teha jmt. Ka keerulistes ja vastuolulistes küsimuste, kus ühene polaarne, must-valge vastus ei ole võimalik. Kui tavaliste inimeste püüd asju lihtsustada võib olla mõistetav, siis kvaliteet väljaannete ajakirjanike poolt sellega kaasaminek ei ole just kena.

Uus õigusmõiste

Vihane kõne ja vihakõne on kaks erinevat asja.

Ründav, häiriv, isegi šokeeriv ja solvav kõne (arvamus) isiku vastu teatud kontekstis võib olla õigustatud. Euroopa sotsiaalses ruumis on selleviisiline eneseväljendus Euroopa inimõiguste kohtu lahendite põhjal juba aastakümneid normiks. Meie Eesti ja euroopalikus kultuuriruumis laiemalt on sedalaadi väljendus mittekriminaalse õigusliku tähendusega.  Küll võivad osapooled tsiviilmenetluse korras au ja hea nime, väärikuse ning reputatsiooni riive (moraalse kahju) üle vaielda ja kohus riivatud poolele ka hüvitise välja mõista.

Teine asi on vihakõne. See on uus, iseseisev kujunev õigusmõiste. Vihakõne (ingl.k. hate speech)  on avalik, suuline või kirjalik  arvamuseavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest või seksuaalsest orientatsioonist lähtuvalt.

Ta võib olla verbaalne rünne, vihaväljendus ka üksikisiku(te) vastu eelosundatust lähtudes, kuid ennekõike isiku või isikute grupikuuluvuse põhjal, mitte nende isikuomadustest lähtuvalt. Tuntuim avaldus siin on rassism sõnas ja teos ning selle üldtunnustatud keelatus. Vihakõne on suunatud grupi (tavaliselt vähemusgrupi) või erandina ka üksikisiku, kui antud grupi liikme vastu (näiteks «mis Sinust kui mustlasest oodata, te olete kõik... »).

Seega, üks on reeglina suunatud üksikisiku, teine grupi vastu.

Vihane kõne - on suunatud üksikisiku isikuomaduste, tema tegemiste, olemiste või omaduste vastu, seejuures eelosundatud diskrimineerivaid argumente ja grupikuuluvust negatiivselt märgistamata või kasutamata.

Näiline anonüümsus

Mõlemad on, üks rohkem teine vähem, arvamuse (sõnavabaduse) kaitse all või vähemalt sellega puutumuses. On küllalt keeruline teha vahet, mis on mis, kus üks algab ja teine lõpeb ning kas intsident jääb arvamusvabadusega kaitstud piiridesse või ületab selle. See on alati kontekstiline ja hindamine peab olema üksikjuhtumi põhine. Siin ei saa olla formaalset jah-ei lähenemist. See on alati kaalumise ja hindamise küsimus. Ühes kontekstis võib tegu olla vihakõnega,  teises vihase kõnega või kõnega, mis on lihtsalt labane ja hea maitse ja kommete piire ületav..

Kui põrkuvad kaks või enamat väärtust, siis üldreeglina sõnavabadus on esmakaitstud, sest ilma sõna ja arvamusvabaduseta ei saa me adekvaatset teavet ka teiste riivatud õiguste ja vabaduste ning kohustuste suhtes ning neid õigesti hinnata.

Omaette teema on anonüümne vihaväljendus. Labane anonüümne sõim reegline ei kuulu sõnavabaduse kaitse alla. On iseenesest mõistetamatu, miks Eesti avalik meedia seda ühiskonna mürgitamist ja väljendusvabadust väärkasutamist siiani tolereerib. Erandiks anonüümses eneseväljenduses võib olla näiteks nn vilepuhuja (eesti keeles sobivam oleks «lokulööja»). Aga ka seda võib teha viisakas vormis.

Anonüümsed vihakõnelejad internetis peaksid teadma, et nende anonüümsus on ju tegelikult näiline. Mõjud paraku aga avalikud ja võivad olla tuntavad.

Sassis mõisted

Meil on kahetsusväärselt need kaks mõistet - vihane kõne ja vihakõne - selgete piirideta ja läbisegi kasutusel. Ka rahvusvahelistest õigustekstidest ei leia üldtunnustatud definitsioone. Nii on mõistetav ka asjakohastes  akadeemilistes ning populaarsete kirjatöödes  suur arvamuste paljusus. Osundatud segadus paistab selgelt välja ka Justiitsministeeriumi ettevalmistatud eelnõu tekstis, mis sellisel kujul ei peaks seaduseks saama.

Aga miks siis ikkagi vihakõne vääriks kriminaliseerimist? Mitmel põhjusel:

1. Inimesed ei ole «süüdi» ei teatud rassi, rahvuse, seksuaalse sättumuse, puude jmt tunnuse kandmises või gruppi kuulumises.

2. Diskrimineerival alusel grupi vihkamine, ähvardamine, solvamine ja alandamine võib olla aluseks suuremõõtmeliste vastasseisude, konfliktide ja vägivalla puhkemisele. Nii ajalugu kui tänapäev on meile seda veenvalt näidanud.

Õigusriiklik kriminaalkaristuse ähvardus taoliste arengute eos elimineerimiseks ja süüdlaste karistamiseks on leebe vahend võrreldes potentsiaalse kahjuga, mida see mürgitamine põhjustada võib.