Ja mu kallis, nagu sa isegi tead, raha meil liiga palju just ei ole. Sellepärast kirjutan sulle täna, et teha oma pakkumine. Et see ei läheks kunagi maksma arutuid miljoneid või aastatejagu töörühmade elutunde.
Esiteks ei aita ettevõtjat see, kui anname talle tähendustühja logo. Ei aita ka see, kui anname hüüdlause ja jutupaunatäie lugusid sellest, kui ilus loodus, vanalinn või kultuuripärand siin on. Ettevõtjat aitab see, kui meie ärikeskkonnas, kus me tegutseme, on sisuline strateegiline eelis. Me ei saa lubada, et meie riik on nagu häbelik poiss tantsusaali nurgas, kellel on kaelas suur silt «Olen vahva sell», aga kuna sul rohkem pole midagi öelda, siis keegi sinuga pärast koju ka ei tule.
Teiseks ei tohi me mõelda, et Eesti tunnusmärk on midagi sellist, mis kirjeldab midagi, mis me juba oleme. See on nagu 23-aastane noor, nagu sa meil oled, üritaks tööle kandideerides CVs rõhutada, kuidas ta juba kaheksakuuselt esimesi sõnu ütles. Jutuks tore, aga tööandjale tühine. Tema tahab kuulda, kuidas sa tood kasu talle täna. Ja tulevikus. Mitte eile.
Seega palun ära kuula uuringuid, mis ütlevad, et sinu müügiväärtusteks on ilus loodus, hea toit või innovaatiline start-up mõtlemine. Loomulikult on need armsad asjad, aga sinu mainet ei loo miski, mille heaks sa ise midagi teinud pole. Oma maine, mu kallis Eesti, pead sa ehitama ise. Ja sinu teod ehitavad su narratiivi. Igaks juhuks ütlen, et see pole nali ja ma EI arva, et tigu peaks järgmine sümbol olema.