Georg Kirsberg: kas sallivus või reaalpoliitika?

Georg Kirsberg Foto: Erakogu

Vabakutseline publitsist Georg Kirsberg kirjutab, et immigratsiooni negatiivset mõju alahinnatakse ning see langetab keskklassi elatustaset ning ohustab kogu ühiskonda.

Värske sotsiaalse arengu indeksi uuringu kohaselt on Eesti maailma üks sallimatumaid riike immigrantide suhtes, asudes organisatsiooni Social Progress Imperative pingereas selles arvestuses 133 riigi hulgas alles 123. kohal. Eesti inimeste immigrantidesse suhtumist analüüsides nimetas Kristina Kallas Balti uuringte instituudist peamise märksõna: ohutunne.

«Eestlaste immigratsioonimälu on väga negatiivne, sellest tulenevalt on inimesed alalhoidlikud. Sellest tuleneb, et alahinnatakse majanduslikku positiivset efekti ja ülehinnatakse kultuurilist negatiivset efekti, mida kardetakse, et immigratsioon endaga ühes toob,» selgitas ta ja lisas, et Põhjamaades, kus suhtutakse immigrantidesse samuti ettevaatlikkusega, kaaluvad positiivsed majanduslikud argumendid teised üle.

Siinkohal on tegemist kosmopoliitse ajupesuga, mille eesmärk on küll üllas, kuid mis eirab kõiki fakte. Kristina Kallase väide, et immigratsioon kuskile (eriti just Põhjamaadesse) mingit majanduskasvu toonud oleks, on lõpuni väär. Immigratsioon ainult langetab keskklassi elatustaset ning ohustab kogu ühiskonda. Proua Kallase väide, et ülehinnatakse kultuurset negatiivset efekti, on samuti väär - seda on siiani selgelt alahinnatud.

Positiivne ja negatiivne

Esiteks vaadakem pretsedente. Kas kuskil maailmas on immigratsioon kunagi midagi head endaga kaasa toonud? Minevikus küll. Sellised riigid nagu USA, Kanada ja Austraalia on tekkinud puhtalt (Euroopa) immigratsioonist ning neist kõigist said väga kõrge elatustasemega riigid. Kanada ja Austraalia on selles suhtes oma kõrge positsiooni säilitanud, küll aga USA vaevleb praeguseks juba suurte sotsiaalsete probleemide küüsis. Mis põhjusel see nii on läinud? Varasemalt rändasid neisse kolme riiki välja valged eurooplased, keda «uuel maal» midagi head ei oodanud. Tuli endale ise relvaga teed rajada ja kõike nullist alustada. Kes läbi lõid olid parimad ning selle mentaliteedi ja genofondiga pandi alus õitsengule. See oli positiivne immigratsioon.

Tänasel päeval on aga positiivne immigratsioon asendunud negatiivse immigratsiooniga - sisserändajad ei ole enam mitte heade võimetega edasipüüdlikud inimesed, vaid lihtsalt parema elu otsijad, tihtilugu ka parasiidid ja terroristid. Austraalia ja Kanada hakkasid õigel ajal sisserännet piirama, lähtuvalt inimese kvalifikatsioonist ja tööjõuturu vajadusest ning rakendavad väga ranget kodakondsuse poliitikat. USA ei teinud seda, jagab kuni tänini sünnijärgset kodakondsust kõigile, ning tulemus on käes.

Vägagi tähelepanuväärne on ühe USA avaliku kaitsja (public defender) «pihtimus», milles ta tõdeb, et regioonis, kus ta tegutseb, on mustade elanike osakaal vaid kümme protsenti elanikkonnast, kuid üle üheksakümne protsendi tema klientidest, kes kõik on sooritanud raskeid kuritegusid, on mustad. Teisiti ei ole see ka Euroopas. Moslemite kuritegudest ja terroriaktidest USAs ja Euroopas ei ole mõtet enam eraldi välja tooma hakata sest seda loeme igapäevaselt juba uudistest.

Saksamaa

Võib ju öelda, et kõik moslemid ei ole terroristid ... kuid juhuslikult on ikkagi kõik terroristid moslemid! Saksamaal elav islamikriitik, Süüria päritolu moslem, Göttingeni ülikooli professor Bassam Tibi toob esile, et eriti vägivaldseid moslemeid, kes oleks koheselt valmis piiritut vägivalda kasutama ning ennast õhku laskma, on ühest küljest küll vaid 3-5 protsenti, kuid teisest küljest teeb see arvuliselt 39-65 miljonit inimest üle maailma.

Berliinis sooritatakse umbes kakskümmend protsenti vägivalla aktidest ainult tuhande türklase ja araablase poolt. See grupp moodustab ainult 0,3 protsenti Berliini elanikkonnast. Berliini ühes linnaosas nimega Wedding elab 82 000 inimest, kellest pooled on türklased ja araablased. Kogu vägivald, mis selles linnaosas aset leiab, kaasa arvatud 104 politseinike ründamist aastas, pärineb peaaegu eranditult nendelt immigrantidelt.

Saksamaa valitsuse ametlike andmete järgi on 2010 aasta seisuga üle 37 000 moslemi organiseerinud end vastavatesse huvigruppidesse, mille eesmärk on, kas siis vägivalla või poliitika kaudu, oma mõjuvõimu suurendamine. Ainuüksi Hamburgis oli tol korral juba kakssada väga ohtlikku islamisti, kes ühiskonda vägivallaga ohustavad. Praeguseks on neid juba kuhjaga rohkem - ISIS areneb kiiresti ja meil ei ole veel aimugi nende võrgu tegelikust võimsusest. Ka Eestis on pühasõdalane, Ivan lasnamäelt, juba olemas.

Austraalia

2014 aasta septembris viis Austraalia politsei läbi suurima operatsiooni oma ajaloos, mille põhjuseks oli islamistlik terror. Enam kui 800 raskelt relvastatud politseinikku tungisid islamistide elupaikadesse, otsisid neid läbi ning arreteerisid kahtlusaluseid. Austraalia valitsus oli sunnitud seda operatsiooni läbi viima, sest märgid sellest, et islamistlikud terrorirühmitused Austraalias suuremastaapset rünnakut plaanivad, olid juba liiga selged.

Austraalias 2011. aastal läbiviidud rahvaloenduse alusel moodustasid islamistid vaid 2,2 protsenti kogu rahvastiukust. Kuid nagu ikka tekitavad nad probleeme kordades rohkem kui kogu ülejäänud 97,8 protsenti elanikkonnast. Kui palju pidi Austraalia maksumaksja selle meeletu politseireidi eest maksma? Ja kõikide muude kulude eest, mis on seotud nende moslemite pideva jälitamisega, vangis hoidmisega, kohtumõistmisega, sotsiaaltoetusega jne? Kas ei oleks ehk lihtsam olnud moslemitele sisseränne keelata?

Austria

Sellised näited ei ole sugugi haruldased. Austrias viidi 2014. aasta novembris läbi täpselt samasugune operatsioon, ainult et kordades suurem. Operatioon Palmyra (Palmyra on linn Süürias) käigus tegutses korraga 5000 politseinikku ning arreteeriti kolmteist islamisti. Sellele eelnes kahe aasta pikkune salajane jälitustegevus. Kallid inimesed mõelge nüüd kui palju kogu see kaheaastane operatsioon maksumaksja raha maksis? Ja mis oli selle resultaat? Sisuliselt null.

Arreteeriti ainult 13 kahtlusalust, kellest ainult paar süüdi mõistetakse ning Austria vanglasse saadetakse. Umbes kümne mehe süüd ei suudeta tõestada, sest pole piisavalt asitõendeid, neile makstakse veel rahalist hüvitist nende päevade eest, mil neid kinni hoiti. Ja need paar, kes vangi pannakse, kulutavad seal palju maksumaksja raha ning on mõne aasta pärast vabaduses tagasi. Ainukene võimalus sellest probleemist lahti saada on moslemid riigist välja saata!

Mõju kultuurile

Teine asi, mida esile tuleb tuua, on immigrantide negatiivne mõju rahvastiku kollektiivsele IQ-le ja kultuurile. Sellest teemast on laias maailmas paksu pahandust olnud. 2007. aastal ütles Nobeli preemia laureaat (DNA struktuuri avastaja) James Watson, et Aafrika riikide majandus seisab väga suure probleemi ees, sest sealsete inimeste vaimne võimekus võib olla madalam kui eurooplastel ja asiaatidel.

See põhjustas tõelise nõiajahi, milles osales mitte ainult meedia, vaid ka teaduse eliit, kes oli poliitilise korrektsuse huvides valmis oma üht suurimat kangelast enda ridadest välja viskama. Jäeti ära tema uue raamatu esitlus ning ta sunniti lahkuma Cold Spring Harbor'i laboratooriumite juhataja ametikohalt. See hävitas kogu Watsoni edasise elu. Ta heideti välja kõikide ettevõtete nõukogudest, kuhu ta kuulus. 2014 aastal oli ta sunnitud rahapuudusel oma Nobeli preemia maha müüma.

Samas ei vaidle mitte ükski tõsiselt võetav psühholoog ega geeniteadlane talle vastu. Kaks tuntud psühholoogi, Richard Lynn ja Tatu Vanhanen, andsid 2002. aaastal välja suurt tähelepanu pälvinud raamatu «IQ and the Wealth of Nations» ning neli aastat hiljem sellele jätku «IQ and Global Inequality». Nad võrdlesid 81 riigi IQ skoore selle riigi majandusnäitajatega ja tuvastati suur korrelatsioon.

Kui heita pilk IQ jaotumisele maailmakaardil, siis on kõige madalamad keskmised skoorid Zimbabwes, Etioopias ja Guineas. Need ja mitmed teised Aafrika riigid on juhtumisi ka maailma vaeseimad. Lynni ja Vantaneni järeldus tähendab, et vaesuse põhjuseks ei ole üksnes ekspluateerimine arenenud riikide poolt, vaid eelkõige rahva ebapiisav vaimne võimekus.

Zambias ja Tansaanias on 2009. aasta andmete põhjal SKT ühe inimese kohta vastavalt 666 ja 524 USA dollarit aastas. Juhtumisi on ka nende rahvaste keskmine IQ 71-72 punkti. Olgu võrdpildiks toodud, et Inglismaa IQ keskmine skoor on 100 ning SKT inimese kohta aastas ligikaudu 20 tuhat dollarit (2009). Ka seda on huvitav teada, et USAs ei rakendata surmanuhtlust nendele, kelle IQ skoor on alla 70 punkti, lähtudes arusaamast, et sellest punktisummast algab vaimne alaareng.

Jaapan

Jaapani tehnika on maailma parimaid, samuti ka elatustase. Miks Jaapanil nii hästi läheb, on tõestatud ka IQ testide abil. Üks esimesi kõrgetasemelisi ja tuliseid diskussioone selle üle, kus ja miks IQ skoorid tõusevad, toimus maailma tippteadusajakirjas Nature aastail 1982-1983. Arutluse keskel oli probleem, kas jaapanlaste IQ on kõrgem kui ameeriklaste oma. Richard Lynn esitas andmed, mille kohaselt oli jaapanlaste keskmine IQ 111, samal ajal kui ameeriklaste vastav väärtus oli 100.

Tol korral oli jaapanlastel kõrgeim teadaolev rahvuslik keskmine IQ väärtus maailmas ning see tõusis kiirusega kuni 7 IQ punkti põlvkonna jooksul. Ja Jaapani puhul tuleb veel esile tuua, et tegemist on väga homogeense riigiga, kus 98,5 protsenti elanikkonnast on jaapanlased. Nimetage mulle nüüd üks segarahvusega riik, millel hästi läheks?

Aafrika

Kui küsida näiteks, et miks Aafrikas nii vaeselt elatakse, siis lihtsaima vastuse saab suvaliselt Aafrika presidendilt, ministrilt, hõimupealikult või suursaadikult: süüdi on kolonialism. Poliitik ja ajaloolane Mart Nutt seab selle aga kahtluse alla ning nendib, et kui vaadata, millises luksuses elavad Aafrika riikide presidendid, ministrid ja suursaadikud mitte ainult oma vaese rahvaga võrreldes, vaid isegi oma Euroopa ametikandjate kõrval, tekib küll sügav kahtlus, kas ikka probleem saab olla ainult kolonialismis? Eriti silmas pidades, et kolonialism lõppes juba üle viiekümne aasta tagasi ning Etioopias ja  Libeerias pole seda kunagi olnudki.

Põhiprobleem on ikkagi Aafrika ühiskondades endis: hõimusidemetes, korruptsioonis ja kodumaatunnetuse nõrkuses. Aafrikas polegi võimalik korruptsiooniga võidelda, sest see on sealse kultuuri osa: kohustus oma hõimukaaslast edutada kuulub selle ühiskonna juurde. Samavõrd kui teise hõimu esindaja tuleb eemale tõrjuda.

Jutud sellest, et immigratsioon kuskile majanduskasvu toob, nagu seda korrektsete poliitikute poolt meile jahutakse, on jama. Immigratsioon toob majanduskasvu ainult Silicon Valleysse, sest sinna lähevad parimad. Igale poole mujale toob immigratsioon ainult elatustaseme languse, kuritegevuse, sotsiaalsed probleemid ja terrorismi. Käesolevas artiklis jõudsin anda vaid lühikese ülevaate kogu sellest teemast. Pikemalt käsitlen neid probleeme oma raamatus «Poliitika Psühholoogilised Alused».