Hiljuti äratas palju tähelepanu «Pealtnägija» lugu prouast, kelle emale oli riik pärast surma ekslikult pensioni edasi maksnud ning nõudis nüüd kopsakat summat tema pärijalt. Tallinna notar Rainis Int selgitab, kuidas surma järel ootamatuid olukordi vältida.
Juriidilises keeles tähendab inimese surm, et tema kinnisvara, pangakonto, laenud ning muud varad ja kohustused lähevad üle lahkunud inimese pärijatele. Pärija on seaduse järgi alati olemas, isegi kui puuduvad vara, testament ja lähisugulased. Pärijate väljaselgitamisega tegeleb notar, kellele tuleb teha avaldus. Pole oluline, kas lahkunul oli testament või kus see oli tehtud. Pärandiasja algatajaks on küll enamasti lähisugulane, aga seda saab teha ka näiteks pank, korteriühistu või riigiasutus, kellel on huvi teada lahkunud inimese pärijaid.
Eestis registreeritakse umbes 15 000 surmajuhtumit aastas ja nende põhjal algatatakse notari juures ligi 9500 pärimisasja. Ka ülejäänud 5500 surma puhul on pärijad olemas – lahkunutel lihtsalt ei olnud kinnisvara, osalusi ega pangakontot, mille pärimiseks on vaja notari väljastatud pärimistunnistust, või ei peetud pärimise vormistamist esialgu vajalikuks. Surnud inimese isiklikud asjad võib jagada kokkuleppel, selles pole midagi keelatut ega taunitavat.
Kui lahkunu pole teinud testamenti, siis jagatakse pärijad seaduse kohaselt nelja gruppi. Esmajärjekorras on pärijateks abikaasa ning koos temaga lahkunu lapsed ja lapselapsed. Teises järjekorras on pärijaks abikaasa koos lahkunu ema ja isa, õdede ja vendadega, samuti õdede ja vendade laste ja lapselastega. Kolmandas järjekorras on pärijaks abikaasa üksi, aga kui abikaasat ei ole, siis pärivad surnu vanaemad ja vanaisad, onud, tädid, sõtsed, lelled ning samuti nende kõigi lapsed ja lapselapsed. Alles neljandana, kui eelnimetatud sugulasi ei ole või on pärandist loobutud, on pärijaks kohalik omavalitsus.
Kui inimesel on soov pärand kellelegi loovutada, siis tasub nõu pidada notariga, sest alati ei piisa oma pärandiosast loobumisest. Näiteks kui poeg loobub oma isa pärandiosast arvestusega, et selle saab ema, siis peavad loobuma ka kõik poja lapsed, kes on seadusjärgselt järgmised pärijad.
Enamasti on tänapäevased andmed Eesti inimeste sugulussidemete kohta leitavad rahvastikuregistrist, kuid mõne eaka inimese surma järel on kohanud notarid olukordi, kus vajalike dokumentide otsinguil on sugulased sukeldunud arhiividesse ja kirikuraamatutesse ning jõudnud sugupuu uurimisel ülemöödunud sajandisse.
Notarid kohtavad oma töös olukordi, mida võib lugeda ebaõiglaseks või ülekohtuseks. Paraku on enamasti tegu inimeste teadmatuse või soovimatusega teha eluajal vajalikke korraldusi, mis tagaksid surma järel ootuspärase lahenduse. Iga notar teab juhtumeid, kus testamendi puudumise tõttu on inimese kodu elukaaslase asemel jaotunud hoopis kaugete sugulaste vahel või on surma järel jäänud teisi lahtisi otsi, mis ei võimalda omastel rahus leinata.
Keerukad varajagamised sugulaste vahel saab välistada testamendiga. Testament pole vaid eakatele ja varakatele, vaid kõigile, kes hoolivad oma lähedastest ning soovivad jätta omandi kindlatele inimestele.
Tihti jääb testament tegemata pelgusest, et see on kallis ja keegi võib selle sisust teada saada. Hirm on asjatu – testamendi koostamine notari juures maksab 40 eurot ning on inimese surmani salajane. Testamendi võib teha ka notari juuresolekuta, kuid nn koduse testamendi kehtivuseks on kuus kuud, seejärel tuleb koostada uus dokument.
Testament on väga oluline inimeste puhul, kes elavad koos ühiselt soetatud kodus, kuid pole ametlikult abielus. Ühe poole surma järgselt on seadusjärgseteks pärijateks erinevad sugulased, näiteks õe lapsed, aga mitte elukaaslane, kellele kinnisasi on olnud koduks. Testamendita võib tekkida probleeme ka abikaasade ühisvara puhul, sest lahkunud abikaasa varale, näiteks poolele kodust, on õigus kõigil tema pärijatel. Selline mure võib kerkida ka pärast abielu lahutamist, sest ühisvara ei muutu lahutamisega automaatselt lahusvaraks, selleks tuleb sõlmida notariaalne kokkulepe.
Testamendis on võimalik jagada oma vara asjade ja esemete kaupa, näiteks jätta korter annakuna ühele inimesele ja raha teisele. Samas võib jagada vara ka protsentuaalselt või jätta testamendiga kindel asi ühele isikule ning ülejäänud vara seadusjärgsetele pärijatele.
Üle viie aasta on kehtinud seadus, kus pärijaid ei saa maha vaikida ehk pärijaks võib saada ka ise notari poole pöördumata. Ühelt poolt kaitseb seadus neid, kes ei teadnud pärandist, kuid teisalt on sättel ka varjupool. Kui surnud inimene oli kellelegi võlgu, läheb võlg üle pärijale, kes ei vastuta võlgade eest ainult pärandina saadud varaga, vaid ka enda omaga.
Võlgade pärimist on võimalik vältida vaid pärandist loobumise avaldusega. Siinkohal peab arvestama, et ühe inimese loobumisel läheb pärand koos võlgadega järgmisele pärijale. Kohalik omavalitsus loobuda ei saa. Kui pärijal on tekkinud kahtlus, et lahkunud inimese võlad on suuremad kui tema vara, siis tasub lasta teha pärandvara inventuur. Selle abil on võimalik isiklikust vastutusest vabaneda, kuid päritud vara läheb siiski võlgade katteks.