Tõnis Palts: kütuseaktsiisi tõstmise plaan meenutab hullumajastseene

Tõnis Palts
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Palts
Tõnis Palts Foto: Postimees.ee

Maksulangetamine on investeering. Investeerida tuleb laenuraha, mitte inimeste elusid, kirjutab ettevõtja ja poliitik Tõnis Palts (IRL).

Viimasel ajal kuuleme iga päev, et tööjõumaksude langetamine on riigile kulu, seda isegi peaministri suust. Kuidas saab see olla kulu, kui midagi ei kulutata? Isegi kurikuulus riigijuht Exceli tabel peaks näitama, et äärmisel juhul võib rääkida loodetust väiksemast laekumisest, kuid sisuliselt peaks igaüks aru saama, et sotsiaalmaksu langetamine pole kulu, vaid hoopis investeering.

Vähendades tööjõumakse, teeb riik investeeringu, et ettevõtete sisendkulud väheneksid, et firmad muutuksid konkurentsivõimelisemaks, et saaks rohkem töökohti luua, ning et ettevõtjad siis selle raha maksudena mitmekordselt tagasi maksaksid. Majandusprotsessid on selles kontekstis üldiselt aeglased. Ning selleks, et niisugune investeering teha, võib riik võtta laenu. Kõige rumalam, mis riik teha saab, on oma investeering ise ära nullida täiendavate koormistega nagu kütuseaktsiis ja majutusasutuste käibemaks.

Esialgu võiks eeldada, et arvestatav positiivne tulemus tööjõu maksude langetamisest tekib kolme-nelja aasta pärast. Selle aja jooksul oleks vaja investeerida kokku maksimaalselt 200 miljonit eurot, vabastamaks meid iseenda investeeringu tapmisest, see tähendab mootorikütuse aktsiiside tõusust ja majutusasutuste käibemaksu tõstmisest.

Argumendid, millega kaitstakse kütuseaktsiiside tõusu, on justkui poeet Bezdomnõi üleskutsed salapärase professori püüdmiseks «Meistri ja Margarita» hullumajastseenides. Majutusasutuste käibemaksu tõstmise asemel tuleks see väljaspool Tallinna hoopis nulli viia. See oleks tõsine regionaalpoliitiline samm, mis ühtlasi aitaks parandada riigi maksebilanssi, suunates paljud välismaal puhata ihalejad meie kodumaist teenust tarbima. No mis põhjendus see on, et pole ammu tõstetud? Või lohutus, et kuna palk tõuseb ka, siis jääte ellu. Või õigustus, et me maksustame pahesid!

Reformikate arvates on autoga sõitmine pahe! Tegelikult suurendatakse nii eraisikute kui ka ettevõtete koormust. See kavatsus ei ole ime, sest ka Reformierakonna ja sotside eelmine valitsus suurendas ettevõtluse koormust umbes 100 miljoni euro võrra aastas. Aga veelgi hullem on see, et nii piiratakse inimeste liikumisvabadust. Tasuv tööjõumaksude alandamise investeering tuleb teha laenurahaga.

Eksivad need, kes ütlevad, et Eesti maksusüsteem ja eriti see, et meil ei ole ettevõtte tulumaksu, ei ole meile edu toonud. Vägagi on. Ning tänu sellele oleme kogunud krediidipotentsiaali, mis Euroopa keskmisega võrreldes on vähemalt 10 miljardit eurot. Aga me ei kasuta seda. Selline Eesti on nagu ihne vanainimene, kes kogub varanduse madratsisse, elades ise vaesuses, kuni varandus mõtte kaotab.

Kui maailmas jätkub raha trükkimine praeguse tempoga, siis võib juhtuda, et meie võimalus seda potentsiaali kasutada muutub tuhaks, sest inflatsioon sööb me võimaluse ära. Seepärast tuleks meil seda laenupotentsiaali nüüd kasutada ning kindlasti ei ole patt sellest kaks protsenti mõistlikult investeerida sinna, kust see tõenäoliselt otseselt tagasi tuleb. See tähendab tööjõumaksude alandamisse. Suurem probleem on, kuidas ära kasutada ülejäänud 98 protsenti.

Eksivad need, kes ütlevad, et meil ei ole, kuhu investeerida. On. Kõigepealt meie ettevõtete konkurentsivõime tõusu. Jätkame tööjõumaksude alandamisega. Siia mahuvad IRLi nn alla 500 euro tulumaksuvabastuse ettepanek, tulumaksuvaba miinimumi tõus, sotsiaalmaksu lae kehtestamine, sotsiaalmaksu ja tulumaksumäära vähendamine. Kui me peale investeeringu otseste tööjõumaksude vähendamisse investeerime ka infrastruktuuri, näiteks neljarajalise Tallinna-Tartu maantee ja tõelise Tartu kiirrongi käivitamiseks, jääb meie laenukoormus ikka veel neli korda madalamaks kui Euroopa arenenud riikides praegu kombeks. Investeeringut vajavaid kohti otsides vaataksin hariduse poole, kuid see on juba järgmise artikli teema. Ainult ärme ise oma investeeringuid viimastel päevadel tähelepanu all olnud maksutõusudega kohe korstnasse kirjuta.

Vaid üks anakronism on meil kahjuks teel, sellegi oleme ise teinud. Nagu pioneerid peitsid vanasti metsas lippu ja siis otsisid selle üles, oleme ka meie ise mõelnud endale tõkke. Nimelt oleme ainsa riigina seadusega määratlenud, et meie riigieelarve peab olema struktuurses tasakaalus. Selline piirang sobiks joobnud Kreekale, meie puhul on see justkui purukarsklane oleks ise endale määranud alkoholi võõrutusravi. See on kahjulik tervisele ja naabrid arvavad, et meil on ülakorrusel meditsiiniline probleem.

Praeguse poliitika jätkudes jääb sadadel tuhandetel eestlastel tänu nõndanimetatud katteallikatele elu elamata. Jürgen Ligi, Taavi Rõivas, kas te julgete silma vaadata nende inimeste sugulastele ja järeltulijatele, kelle elu kurikuulsate katteallikate otsimise mängu tõttu jäi elamata?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles