Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Autoriõiguse seadus takistab e-raamatute ja filmide laenutamist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kas Shakespeare’i «Romeo ja Julia» on paberilt lugedes ühiskonnale olulisem kui e-raamatuna, küsivad Triinu Seppam ja Kaie Viigipuu-Kreintaal Tallinna keskraamatukogust.

Paar nädalat tagasi ütles vastne haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi, et meie heaolu ja majandus sõltub kõige rohkem sellest, kui targad on meie inimesed. Raamatukogude kaudu tasuta lugemisvõimaluse loomist on aastasadu peetud ühiskonna intellektuaalse taseme tagatiseks.

Demokraatlikes riikides nähakse praegu rahvaraamatukogude eesmärgina inimestele võrdsete võimaluste loomist enda harimiseks, kirjandusest ja kunstist osasaamiseks, panustamist kodanikuküpsuse arendamisse ja elukestvasse õppesse. Ka Eesti rahvaraamatukogude seadus rõhutab vajadust tagada elanikele vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile ning võimalused enesearendamiseks.

Raamatukogud laenutavad raamatuid ning ühiskonna huvides on otsustatud, et laenutada võib kõiki ilmunud teoseid. Raamatute laenutamiseks ei ole vaja raamatukogudel küsida nõusolekut ei autorilt ega kirjastuselt – raamatute laenutamist peetakse iseenesestmõistetavaks, sest see võimaldab inimestel ennast arendada, saada uusi teadmisi ja oskusi. Küll aga on autoritel õigus saada teoste laenutamise eest tasu.

Trükiraamatute kõrvale on tulnud e-raamatud. Tallinna keskraamatukogu laenutab nüüdisaegseid eestikeelseid e-raamatuid, millel autoriõigus veel kehtib, 2012. aasta algusest. E-raamatute laenamis- ja lugemiskeskkonnas ELLU on konto rohkem kui 4100 lugejal ning laenutusi ligi 31 000. Sel aastal on ligi tuhat lugejat laenanud u 4000 e-raamatut, sealjuures rohkem kui pool on laenanud e-raamatuid siis, kui raamatukogu on juba suletud.

Eeltoodu kõlab ju hästi. Paraku ei sõltu aga teoste valik e-raamatukogus mitte raamatukogu lugejate vajadustest ja soovidest, nagu see on trükiraamatute puhul, vaid autoriõiguste omajatest, nii autoritest kui erafirmadest (kirjastused, e-raamatute tootjad ja vahendajad), kel on autoriõiguse seaduse (AutÕS) järgi õigus öelda, et nad e-raamatut raamatukogule ei müü.

Õigus raamatukogudele mitte müüa tuleb Euroopa Liidu infoühiskonna direktiivist, mis ütleb, et raamatute laenutusõigus on üks osa levitamisõigusest, mis on kohaldatav vaid teose füüsilistele koopiatele. Kas peaksime demokraatlikus riigis normaalseks, et erafirmad otsustavad, milliseid trükiraamatuid tohib raamatukogu lugejatele laenutada ja milliseid mitte? Aga miks me lubame seda siis e-raamatute puhul?

Kui ühiskonna huvides võeti vastu otsus, et raamatukogud võivad laenutada kõiki ilmunud raamatuid, peeti silmas ikkagi teose sisu, mitte selle kandja (paberi) kättesaadavaks tegemist. Miks on e-raamatute puhul jäänud seadusandja kinni selle formaati, nägemata teose sisu? Kas Shakespeare’i «Romeo ja Julia» on paberilt lugedes ühiskonnale olulisem?

Kui e-raamatu (faili) osas võidakse soovida selle kasutamist rohkem reguleerida, siis tulekski võimalikud lahendused läbi arutada, kokku leppida ja seadustada, mitte minna kergemat teed ja jätta erafirmadele võimalus e-raamatuid raamatukogudele laenutamiseks mitte müüa.

Tallinna keskraamatukogu e-raamatute laenutusteenus sõltub praegu missioonitundega autoriõiguste omajatest, kes saavad aru, et raamatukogud aitavad hoida lugemisharjumust ja võimaldavad inimestel olla ühiskonda kaasatud, meedias käsitletud teemasid mõista ja ise arvamust avaldada.

Tallinna keskraamatukogul on kirjastuste liiduga kokkulepe, et e-raamatu litsents kehtib 20 laenutuskorda, st kui 20 inimest on e-raamatut lugenud, tuleb raamatukogul osta uus litsents. Litsentsi hinnaks on e-raamatu jaehind. Siinjuures tuletame meelde, et erinevalt trükiraamatust on e-raamatute käibemaks 20 protsenti, mitte üheksa, nagu trükiraamatul. 2014. aastal ületas Tallinna keskraamatukokku ostetud e-raamatute litsentside keskmine hind esmakordselt paberraamatute keskmist hinda. Erinevus on aga selles, et e-raamat kehtib 20 lugemiskorda, paberraamat kuni kapsaks lugemiseni.

Hindame kirjastuste liiduga sõlmitud kokkulepet kõrgelt, kuid see ei taga kõikide soovitud e-raamatute raamatukokku jõudmist. Heal juhul rakendavad kirjastused e-raamatute laenutamiseks müümisel embargot, nt ei müüda raamatukogule e-raamatuid samal aastal, mil e-raamat ilmus. Halvimal juhul lihtsalt keeldutakse e-raamatut raamatukogule laenutamiseks müümast.

E-raamatuid oleme saanud osta Eesti Digiraamatute Keskuse (EDRK) vahendusel, samas teine suurem e-raamatute tootja ei ole raamatukogudele e-raamatuid laenutamiseks seni müünud. Eelmisel aastal ei saanud raamatukogu EDRK vahendusel laenutamisnõusolekut 49-le soovitud uue e-raamatu nimetusele, mis moodustas kõigist soovitud uutest nimetustest 17,8 protsenti.

Saamata jäänud e-raamatutest 55,1 protsenti on kirjutanud eesti autorid. Juba on ilmunud ka selliseid teoseid, mis on kättesaadavad ainult e-raamatutena. Ja võib arvata, et tulevikus nende osakaal kasvab. Seega peame endale teadvustama, et leppides praegu kehtiva AutÕSiga, lepime me järelikult olukorraga, kus osale teostest on juurdepääs ainult neil, kel on raha selle eest maksta.

Ühe põhjusena, miks autoriõiguste omajad on keeldunud raamatukogule e-raamatuid müümast, on toodud laenutushüvitise puudumist. Autorihüvitusfond, mille eesmärgiks on autoritele ja autoriõiguste omajatele laenutushüvitise maksmine ja mida rahastab riik, hüvitab praegu ainult trükiraamatute laenutuse.

Riik peaks tagama autoritele hüvitise sarnaselt trükiraamatutega ka e-raamatute laenutustelt. Loomulikult tekib küsimus, kes selle kinni maksab, kust seda raha juurde saada. Kas laiendada «tühja kasseti» tasu seadmetele, millega on võimalik e-raamatut lugeda, nagu nt arvuti, iPad, e-luger, mobiiltelefon jms, ja tulu suunata autorihüvitusfondi, et saaks ka e-raamatute laenutust õiguse omajatele hüvitada?

Kirjanduse kõrval on ka muusika, filmide jm vajalike materjalide kättesaadavaks tegemine rahvaraamatukogudele seadusest tulenev kohustus. Raamatukogude videoteeke (peamiselt DVDd) komplekteeritakse järjepidevalt ja läbi tiheda valikusõela. Teosed, mis aktiivsest levist kadunud, võivad olla raamatukogust kättesaadavad veel aastate möödudes. Raamatukogu annab võimaluse filmidest osa saada ka inimestele, kel pole ehk võimalik tarbida tasulisi videolaenutusteenuseid ega osta kuigi sageli kinopiletit.

Kehtiva AutÕSi järgi võib raamatukogu filmi küll soetada, kuid selle kojulaenutamiseks tuleb küsida tootja luba, kusjuures enamikul juhtudel peab lubasid hankima iga raamatukogu igale filmile eraldi.

Esiteks pole enamikul raamatukogudel selleks vajalikke ressursse, arvestades, et lubasid tuleks hankida ka välisstuudiotelt, teisalt on küllalt probleeme ka Eesti filmitootjatega. Tallinna keskraamatukogu kogemus näitab, et umbkaudu kolmandik tootjatest ei reageeri loataotlusele üldse. Loomulikult on ka positiivse koostöö näiteid. Aastatepikkuse ponnistuse tulemusena saab praegu keskraamatukogu videoteegist koju laenutada ikkagi vaid ligikaudu poolt olemasolevatest salvestistest.

AutÕSi eelnõu viimasesse versiooni on praeguseks lisatud klausel, mis lubaks Eestis toodetud filme raamatukogust laenutada alles seitsme aasta möödumisel Eestis levitamise algusest. Mitmetes lääneriikides (nt Holland Saksamaa, Austria) ei piirata aga filmide vaba laenutust raamatukogudest, osas (nt Itaalia, Belgia) kehtib laenutuspiirang aktiivse levitamise perioodil (6–18 kuud) ning loomulikult on tootjatel õigus saada laenuhüvitist. Raamatukogud on aastaid taotlenud sarnase süsteemi kehtestamist ka Eestis, kus nii raamatud, heliplaadid kui filmid oleks raamatukogust ühtmoodi vabalt laenutatavad, kuid autoritel ja tootjatel oleks võimalik saada selle eest õiglast kompensatsiooni.

Niisugust regulatsiooni võimaldaks ka eurodirektiiv, kuid seni on puudunud poliitiline tahe küsimuse üle otsustada ning õiglaseks kompenseerimiseks vajalikke summasid suurendada. Kas tõesti hakkab olema nii, et kui eesti muusika CDd on võimalik laenata pärast nelja kuu möödumist levitamise algusest, siis eesti filmi DVD peab raamatukoguriiulil ootama seitse aastat, enne kui selle inimesele koju võib laenata?

Ja välisfilmile jääks endiselt kehtima eelkirjeldatud lubade süsteem, kuigi välisheliteose koju laenutamine on samuti lubatud nelja kuu möödumisel Eestis levitamise algusest.

Triinu Seppam on Tallinna keskraamatukogu teenindusdirektor

Kaie Viigipuu-Kreintaal on Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonna juhataja

Tagasi üles