Läbi ajaloo on ikka olnud inimesi, kes on tekitanud vastakaid tundeid, astunud kehtivate normide vastu või hoidnud vankumatult, nõndanimetatud progressist hoolimata kinni iganenud uskumustest, mis on kujundanud nende ja nende kaaslaste palge. Neid on sageli võtnud sihikule inimesed, kes soovivad muuta maailma selliseks, et see vastaks nende enda arusaamadele, kes usuvad, et teavad paremini kui teie ise, kuidas teistega suhelda ja oma elu elada.
Äsjane kiremöll «Top Geari» saatejuhi Jeremy Clarksoni ümber näitas taas veenvalt, kui mõjukad selliseid inimesed suudavad olla, kuidas nad võivad kukutada ka kõige austatumaid avaliku elu tegelasi, seda sadade miljonite inimeste (kaasa arvatud minu) tahte vastaselt. Põhjused, miks vallandati Briti – ja tegelikult kogu maailma – meeste lootuse viimane kants, olid tagasihoidlikult öeldes armetud. Enesekindel siristamine ühismeedias, kui vastuvõetamatu on togida suvaliselt stuudiokaaslasi, võiks ju muidugi olla õigustatud, kui see ainult ei jätaks arvestamata, et ta ei tööta samamoodi nagu enamik meist. Kui paljud meist tulevad tööle kell viis hommikul, et lennata maa teise ja kolmandasse otsa filmima, ja siis südaööl tagasi hotelli, kus, etskae, ootab ees vaid mõni külm suupiste? Isegi nii vaoshoitud mehel nagu mina võiks selle peale rusikas rulli hakata kiskuma.
