/nginx/o/2015/04/11/3952233t1hcc68.jpg)
Tänapäeva lääne tsivilisatsioonis ei toimu mitte äärmuskonservatiivide ülevõtukatsed, vaid ligemale pool sajandit läänes kultiveeritud vasakäärmusliku liberalismi vigade parandus, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme.
Sergei Metlevi konservatismi-käsitlus on üheülbaline ja seda põhjusel, et ta püüab iga hinna eest vastanduda EKREle, keda tituleerib järjekindlalt äärmuslikuks. Tegelikult pole keegi siiani suutnud meie programmist ega ka juhatuste-volikogude protokollidest leida midagi, mis vääriks äärmusluse nime.
Kõige selle puhul, milles meid süüdistatakse - immigratsioonivastasus, keskendumine eesti rahvuslusele, mõõdukas euroskeptistsism, toetus traditsioonilisele peremudelile ning tähelepanu pööramine maaelule ning regionaalpoliitikale - lähtub EKRE selgelt arhekonservatiivsest lähtepunktist, mille kohaselt inimene on oma ajalis-ruumilise kogemusega piiratud ning ekslik, mistõttu on mõistlik tugineda inimkonna kollektiivsele mälule, institutsionaalsele alalhoidlikkusele ja ümbritsevate sootsiumite vigadest õppimisele.
Kas ei ole siis mõistlik teha näiteks järeldusi massimmigratsiooni negatiivsetest aspektidest enne, kui vead oma õuel sotsiaalseid traumasid põhjustama hakkavad? Kas pole mõistlik suhtuda Venemaasse ajaloolist kogemust arvesse võttes ettevaatlikult, selmet seda ettevaatlikkust russofoobiaks tembeldama asuda? Näiteid võib tuua loomulikult lõpmatult.
Tegelikult on meil vaja tõele otse ja mistahes värvi prillideta silma vaadata ja sedastada, et tänapäeva lääne tsivilisatsioonis ei toimu mitte äärmuskonservatiivide ülevõtukatsed, vaid ligemale pool sajandit läänes kultiveeritud vasakäärmusliku liberalismi vigade parandus. On mõistetav, et needsamad vasakäärmuslased selle juures oma oponente halvustavalt sildistavad.
Siinkohal üks Steven van Hecke (silmapaistev konservatismi uurija) tsitaat minu poolt toimetatud koguteosest «Mitmekülgne konservatism». Hecke ütleb seal: «Selleks, et inimloomuse ebatäiuslikkusele asjakohaselt reageerida, on vaja tugevaid sotsiaalseid sidemeid (vahendajaid): perekonda, kogukonda, kutseühingut, kirikut, rahvust.»
Nagu näeme ja teame, on just need institutsioonid vasakradikaalide poolt kui mitte rünnaku, siis redefineerimise objektiks võetud. Vabaerakonna ja EKRE konservatismi erinevus on selle taustal leppimises redefineerimisega nõustumises või mittenõustumises.
EKRE ei nõustu, et perekonnaks võib nimetada ka kahte koos elavat meest või naist, armastagu nad pealegi teineteist. Me ei nõustu et rahvuslust redefineeritakse üha enam kodakondsuse kaudu. Me ei nõustu, et kristlus ja kristlik moraal on kuulutatud aegunuks ja naeruväärseks. Ja me ütleme selle ka selgelt ning ühemõtteliselt välja, pelgamata vasakradikaalide rünnakuid.
/nginx/o/2015/04/11/3952233t1hcc68.jpg)