Rootsi paljukiidetud modernne ühiskond on tegelikult mõrane, põlvkondadevaheline sidusus on kadunud ja tekitab argielus vastuolulisi olukordi, kirjutab vandetõlk ja luuletaja Uno Schultz.
Uno Schultz: pakkuda istet Rootsi moodi ehk mõrane ühiskond
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti sõitsin kuningliku naaberriigi pealinna Stockholmi metroos ja nägin kurba vaatepilti. Ühes peatuses sisenes vagunisse kena noor näitsik karkudega. Neiu oli end ilmselt sporti tehes vigastanud.
Vaguniuksed sulgusid ja neiu jäi nende juurde peatuma. Seisin ta kõrval. Vaatas siis vargsi paremale ja vasakule – kõik vaguni istmed olid hõivatud ja istujad, põhiliselt noored, tegelesid oma asjadega. Kes saatis sõnumit, kes rääkis õhinal kõrvalistujaga, kes oli niisama. Nägusast noorikust ei teinud välja mitte keegi. Järgmises peatuses väljujaid ei olnud ja karkudega noorel naisolevusel tuli vaguniukse juures kurvalt edasi konutada.
Olin samasuguseid situatsioone Rootsis näinud lugematul arvul, kuid taas pani see mind jahmatama. Tegin oma rootsi tutvusringkonnas telefoniküsitluse: miks Rootsimaal istet ei pakuta?
Niinimetatud 1968. aasta põlvkonna esindaja, edukas pensionieelikust ärimees tunnistas ausalt üles: «Kas sa siis ei tea?! Meie põlvkond on selles süüdi, ise lõime sellise ühiskonna.» Nendele, kes Rootsi ajalooga eriti kursis pole: 1960ndatel ja 1970ndatel viidi naaberriigi ühiskonnas tollal juba aastakümneid võimul olnud sotsiaaldemokraatide juhatusel läbi tohutud muudatused.
Muuhulgas reformeeriti täielikult varem väga range (umbes nagu meil Eestis) alg- ja keskharidus – sotside sõnul «õiglase ja võrdse ühiskonna nimel, inimese õnne nimel». Haridusest eemaldati kirjandus- ja kultuuriklassikuid, keda varasemad põlvkonnad olid oluliseks pidanud, koolis õpitav ajalugu kirjutati ümber. Kokkuvõttes kaotati osaliselt ühiskonna järjepidevus.
Helistasin seejärel ühele 85-aastasele prouale. Ta ütles, et talle ei pakuta mitte kunagi ühistranspordis istet. Kui ta kepi kaasa võtab, jah, siis vahel küll, aga pakkujateks pole mitte mehed, vaid hoopis...vanemad naised!
Huvitas veel küsida noorema põlvkonna esindajalt. Rootsi noormees, umbes 25 aastat vana: «Kui keegi mõnele inimesele istet ka pakuks, siis teised vaataksid ja imestaksid – miks ta küll oma koha kellelegi teisele loovutab?!»
Supermodernne tulevikuühiskond
Rootsi muidu eeskujulikku, üliviisakasse suhtluskultuuri, mida rahvas on sõdade ja mullistuste puudumise tõttu sajandeid viimistleda saanud, on poliitiliste jõudude sekkumise kaudu – saage ometi aru: ikka õigluse ja võrdsuse nimel! – tekkinud tõsine mõra. Samas on tegemist rahvaga, keda mitmel pool läänes nende lahkuse ja konfliktipelguse tõttu õigustatult Euroopa jaapanlasteks kutsutakse.
Selline on Rootsi supermodernne tulevikuühiskond, mille poole tundub pürgivat Rootsi sotside Eesti sõsarparteigi. Mainitud 1968. põlvkond hakkab praegu vanaduspuhkusele jääma või on juba pensionil. Paljud on haiged, liiguvad vaevaliselt.
Irooniline küll, aga nende endi loodud, kooli ja vasakpoolse meedia kaudu juurutatud ühiskondlik mudel töötab nüüd neile endile vastu. Keeldusite nooruses vanema põlvkonna vastu viisakust üles näitamast – nüüdne noorpõlv vastab teile sama mündiga! Muudes riikides normaalne isikliku tasandi austus vanemate ja puuetega inimeste vastu on Rootsis loovutatud riiklikele ja omavalitsusasutustele.
Juba esimeses klassis raiuti meile pähe: vanad istuvad, noored seisavad, naised istuvad, mehed seisavad! Seda näengi iseenesestmõistetavalt Eestis ühistranspordis. Rootsis olen isegi märganud, kuidas bussi vahekäik on tungil täis vanemaid inimesi, noored lösutavad samal ajal muretult istmetel. Tänapäeva Rootsi ühistranspordi põhimõte on: kes ees, see mees.
Kummatigi leidub mõlemas riigis erandeid. Mõni mühkam võib Eestis istet mitte pakkuda. Rootsis vastupidi, keegi pakub vahel harva istet küll. Sel juhul on tegemist välismaa päritolu noorega, kes pole end Rootsi post-supermodernsest mentaliteedist häirida lasknud. Enne 1960ndaid aastaid oli Rootsis istmepakkumisega laias laastus nii nagu meil Eestis. Praegu on Rootsist saanud maailmas ses suhtes tähelepanuväärne erand.
Vahel tundub, et mõnede kaasmaalaste jaoks on Rootsimaa pigem heaolust pakatav ROOSIMAA. Selle riigi materiaalsele kestale pilku heites on neil osalt õigus. Rootsi ühiskonna vaimne pale on roosiline vaid selles mõttes, et Rootsit taas valitseva, aastatetagust mentaliteedimurrangut juhtinud sotside partei sümboliks on punane roos – mida poliitilised vastased muide purustatud tomatiks nimetasid. Meile Nõukogude Liidust tuttavate kunagiste lööksõnade «võrdsus» (Rootsis: vaatamata eale oleme kõik võrdsed) ja «õiglus» korrutamine on päädinud äärmusindividualismiga, mille näiteks ülalkirjeldatud olukorrad ongi.
Kuulen lugejat küsimas: «Uno, oled sa ise esimeses klassis õpitud põhimõtetele kindlaks jäänud?» Eestis viibides kindlasti, Rootsis viibides valikuliselt. Pole istmepakkumist Rootsi moodi veel lõplikult omandanud. Seal võib istet pakkudes mõnda nooremat naist isegi vihastada. Vanemad rootslased omalt poolt pole istmepakkumisega enam harjunud ja tänavad, nagu oleks neile osutatud mingi väga eriline teene.