/nginx/o/2011/08/16/710884t1h9043.jpg)
SS-vormis sõdurikujukeste avastamisele «Laste maailmas» järgnes veel üks samalaadne juhtum. Moskva prokuratuur algatas haldusasja turvafirma suhtes, mille embleemis nähti sarnasust SS-diviisi Das Reichi sümboolikaga. Ettevõte kõrvaldas embleemi ja maksis trahvi. Kommersant FMi vaatleja Konstantin Eggert arvab, et müütiliste fašistide otsimine võib Venemaal õige kaugele sohu viia.
Üks viiekümneaastane tuttav sõnas «Laste maailma» sõdurikujukeste lugu kuuldes: «NSV Liidus ei jätkunud meil üldse Saksa sõdurite kujukesi. Seepärast ei olnud meie Nõukogude sõdurikujukestel alatasa kellegagi sõdida.» Mäletan ka ise, et pidin osa oma sõdurikestest sakslasteks nimetama. Nähtavasti kuluvad meie lapsepõlvekogemused praegu marjaks ära vene laste uuele põlvkonnale. Muide, tekib sisuline küsimus: kas Wehrmachti vormis kujukesi tohib müüa? Asi ei puuduta loomulikult mänguasju. Need on ainult kavatsuse demonstreerimise vahend. Võitlus fašismiga on uus ühiskonna mobiliseerimise vorm. Tõelise fašismi ja natsismiga ei ole sellel midagi tegemist.
Fašistiks nimetatakse nüüd iga võimukriitikut, eriti (aga mitte ainult) neid, kes ei ole nõus Kremli Ukraina-poliitikaga. Üks kirjamees tõstatas Izvestija veergudel täiesti tõsimeeli küsimuse, kas ei tuleks poliitilistest õigustest ilma jätta viiendik Venemaa kodanikest – need, kes on meelestatud opositsiooniliselt. Et nad ei rikuks ära rahva ühtsust. Päris ühemõttelist vastust kirjamees siiski ei andnud. Eks ta ole, ega Saksamaalgi 1930. aastate keskel Nürnbergi seadusi ühe hooga lõpuni valmis kirjutatud. Ikka peeti aru, mõeldi läbi, vaieldi.
Minu meelest ei sarnane fašismi propagandaga mitte «Laste maailma» sõdurikujukesed ega turvafirma embleemi stiliseeritud ruunid, vaid just sellised kirjatükid. Need on ühtaegu naeruväärsed ja ohtlikud. Naeruväärsed seepärast, et praegused fašismiga võitlejad, kõik need klanitud välimusega isikud telestuudiotes, kes karjuvad kogu kõrist: «Makarevitš on fašist!», ei meenuta millegi poolest ei Bresti kindluse kaitsjaid, ei Brjanski partisane, ei Varssavi ülestõusnuid ega Müncheni Valge Roosi rühma tudengitest antifašiste. Nad ei riski millegagi, neil on kõik hästi. Ohtlikud seepärast, et ühiskonnale ei pakuta välja mitte ühineda ühise ja õilsa eesmärgi nimel, vaid osa, väiksema osa ühiskonna tagakiusamise nimel. Mitte kaitseks interventide eest, vaid veel suurema eneseisolatsiooni nimel, ühineda hirmus ja vihkamises. Lõppeks on vaja kas müüt purustada või võidelda tõsiselt. Venemaal on veel võimalus valida esimene variant. Ja võtmesõna on siin «veel».
Artikkel ilmus veebilehel kommersant.ru. Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.