John Lucas: jumalateotus

Üks mu Cambridge’i kolleeg armastas ikka meenutada lugu, kuidas ülemkohtunik Hewart sõnanud tsiviilasjade kolleegiumi juhile Pollockile: «Iga loll võib süüdlase süüdi mõista, aga selleks, et ükski süütu ei pääseks, läheb vaja tõeliselt osavaid kohtunikke nagu mina või teie, Pollock.» See oli mõnus teravmeelitsemine, kahtlemata iroonilise tooniga. Aga seda poleks pidanud ütlema, sest teiste kõrvu jõudnuna tekitanuks see kahtlusi kogu õigussüsteemi pädevuses. Süüdi mõistetud vang võinuks seda tsiteerida tõendina, et on õigussüsteemi kuritahtlikkuse ohver. See võis ju nali olla, aga polnud tegelikult üldse naljakas.

Paljud muudki naljad ei ole naljaasi. Ühendriikides ei ole lubatud kujutada naisterahvast riigilipuga häbeduse ümber, ehkki samamoodi riigilipuga varustatud naisterahva kujutamine ei ole Suurbritannias sugugi karistatav. Samuti on karistatav USA tähelipu trükkimine tualettpaberile ja samamoodi oleks karistatav tualettpaberi ehtimine Briti lipuga, kuigi meie sümbol ei ole mitte lipp, vaid monarh. Igasugune kuningannat naeruvääristav kujutamine väljub lubatu piiridest. Samamoodi on püha paavst roomakatoliiklastele, Muhamed muslimitele ja Mahatma Gandhi paljudele indialastele. Eri inimrühmadel on eri kultuurid eri pühade sümbolitega, mis nende vastastele tunduvad pigem pühade lehmadena, aga on sellegipoolest pühad.

Kas niisuguseid pühi lehmi tuleks eriliselt kaitsta? Võib leida argumente kahe äärmusliku seisukoha poolt: kõiki tuleb kaitsta või ühtegi ei tule kaitsta. Kui iga grupp saaks kuulutada mõne sümboli pühaks ja austuseta osutamine sellele oleks keelatud, tuleks meil kõigil olla äärmiselt hoolas, et mitte öelda midagi, mida keegi võib pidada solvavaks. See õhutaks aina kõrvu kikitama ja kergesti solvuma. See oleks sõnavabaduse lõpp. Ma peaksin alati hoolikalt jälgima kõike öeldut, et miski ei saaks kedagi solvata. Ma ei peaks mitte ainult loobuma nalja heitmisest, vaid ka igasugusest tundlike teemade kriitilisest käsitlemisest. Ei saaks mainida Mahatma Gandhi suhtumist noortesse naistesse ega Vatikani pankurite kaasosalisi, isegi kui teema väärib igati tähelepanu.

Ameeriklased osutavad põhiseaduse esimesele parandusele, mis spetsiaalselt keelab igasuguse religiooni kaitsmise. Kuid ajalooliselt oli esimene parandus mõeldud ainult rahu tagamiseks osariikide vahel, kindlustamaks, et ükski mõnes osariigis valitsev kirik ei muutuks liidu kui terviku kirikuks. Presbüteri, baptisti ja kongregatsionalistide kirikud jäid Uus-Inglismaa osariikides endiselt «riigikirikuks», samal ajal kui Virginia esinduskogu sätestas, et kuigi Jumalani viib palju teid, on härrasmeestele sobilik ainult episkopaalkirik. Ülemkohus on hiljem esimest parandust väga mitmeti tõlgendanud, et näiteks tõrjuda välja mõne konkreetse kiriku valitsemine nii osariikides kui ka liidus tervikuna. Kuid see on kohtunike langetatud otsus, mitte nägemus, mis oli silme ees paranduse välminud riigirajajatel.

Väiteid erilise kaitsmise vastu pooldavad ka libertariaanid, lähtudes üldisest põhimõttest, et sõnavabadust ei tohi piirata. Kuid sellest põhimõttest ei saa järjekindlalt kinni hoida. Isegi ilma laimuseadusteta ei tohi ma õhutada vägivalda, rikkuda konfidentsiaalsustingimusi ega reeta saladusi. Ka John Stuart Mill leidis, et inimesel ei tohi olla lubatud levitada viljakaupmehe maja ette kogunenud erutatud rahvamassis seisukohta, et viljakaupmehed on vaeste näljutajad. Kui ma töötan limonaadivalmistaja juures, ei ole mul õigust rikkuda konfidentsiaalsust ja anda retsept teada rivaalile. Edward Snowden tekitas tohutut kahju Ühendriikidele ja selle liitlastele salakoodide reetmisega venelastele ning andis võimaluse süüdistada end riigireetmises. Me ei ole ega ole kunagi olnud vabad ütlema igas olukorras kõike, mida vaid soovime. Aga kas on meil mõningates olukordades õigus öelda mõningaid asju sellest hoolimata, et need tekitavad teistes tuska?

See sõltub asja pakilisusest. Mõningad asjad, mida me ütleme, tingivad vastuse ja soosivad teisiti arvamist. Kui ma näiteks ütlen: «Kuninganna pidas eile Buckinghami palees aiapeo», võid sa vestlust jätkata, ehk ka teist arvamust väljendada: «Ei, see oli üleeile.» Niisugused väljaütlemised peaksid olema lubatud. Need on osa ratsionaalsest arutlusest ja neid saab kinnitada või ümber lükata. Vabariiklane võib kritiseerida monarhiat, protestant paavstivõimu, muslim Mahatma Gandhit ja kõik need kriitikad on igal juhul ümber lükatavad. Nii peaks mul olema ka õigus arvata, et tähelipp peaks olema sümmeetriline või punavalgeroheline või et Hewarti ja Pollocki langetatud otsustes pöörati liiga vähe tähelepanu süüd pehmendavatele asjaoludele, sest minu arvamusavalduse toon kutsub edasi arutama ning võimaldab vastuväitmist ja ümberlükkamist.

Terrorirünnak Charlie Hebdo vastu näitab korraga nii vajadust blasfeemiaseaduse järele kui ka raskust sellest kainelt mõelda. Kui pühi sümboleid ei kaitsta, võtab mõni, kes satub raevu oma sümboli solvamise pärast, seaduse enda kätte, seades oma kohustuse sümboli au kaitsta kõrgemale kõigest muust, isegi omaenda elust. Kui on kaitse, mille poole saab pöörduda, siis kaob tung märtriks saada ning vastuolulised juhtumid muutuvad kohtuarutluse, mitte aga turulöömingu objektiks. Aga igal juhul peab selle üle kainelt mõtlema. Seesama Charlie Hebdo, mis kaitses nende õigusi, kes on avaldanud «Saatanlikud värsid», üritas takistada parempoolsel parteil valimistel osaleda. Inimestel, kes arvavad, et nendega vastupidisel seisukohal olevatele inimestele ei tohiks väljundit anda, ei ole õigust nõuda endale väljendusvabadust.

Seadus peab olema. Ent Pariisi mõrvarlike rünnakute järel tuleb neile, kes kibelevad seadust enda kätte võtma, osutada, et niisugused rünnakud annavad vastupidise tulemuse – nii ei ilmunud Muhamedi karikatuur ainult mõnetuhandelises tiraažis Pariis, vaid sadade tuhandete eksemplaridena üle kogu maailma.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane