Sofi Oksanen: kuidas võltsitakse ajalugu

Foto: AFP/SCANPIX

Venemaa on juba aastaid püüdnud mõjutada Balti rahvaste ajaloolise mälu rekonstrueerimist. Selle üle, milline koht on küüditamisel Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitikas, arutleb kirjanik Sofi Oksanen.

Ma tahtsin juba väikesena saada kirjanikuks. Hakkasin kuueaastaselt päevikut pidama ja seejärel lugusid kirjutama. Ometi ei olnud ma mõelnud enne seda, kui asusin 2001. aastal kirjutama oma esimest romaani «Stalini lehmad», et peaksin kirjutama midagi Eesti lähiajaloost. Nii see on, kuigi ma olen kasvanud üles kahe riigi – Soome ja Eesti – ning kahe tegelikkuse – lääne ja Nõukogude Liidu – vahel.

Kõik Eestisse puutuv oli ikka tundunud täiesti mittekirjandusliku materjalina. Juba selgi põhjusel, et Eesti sõna otseses mõttes puudus kaartidelt, kuni saavutas uuesti iseseisvuse. See oli osa Nõukogude Liidust, millest ma ei kirjutanud sõnakestki enne selle lagunemist, välja arvatud koolikirjandites, kus ma pidin sellest kirjutama ja kus ma kasutasin piinliku hoolega seda materjali, mida võis leida Soome õpikutes. Midagi muud oleks olnud Soomes täiesti võimatu. Midagi ei saanud kirja panna. Kõik tuli meeles hoida. Kõik, mis oli seotud sellega, mis tegelikult Eestis toimus, kuulus eramälu sfääri. Mitte avaliku mälu. See oli suuline ajalugu, millest kõneldi ainult usaldusväärses seltskonnas. Mitte kirjalik ajalugu.