Indrek Allmann: jaburhanked saastavad Eesti avalikku ruumi

Indrek Allmann Foto: Reio Avaste

Eestis tegeleb ehitatava keskkonna planeerimise ja suunamisega riigi tasandil ligi 400 ametnikku, kirjutab arhitektide liidu esimees Indrek Allmann. «Arvake, kui palju nendest on arhitekte? Kaks!»

Presidendi kantselei, arhitektide liidu, sisearhitektide liidu ja Riigi Kinnisvara koostöös viidi hiljuti läbi Eesti esimene kvaliteedipõhine riigihange arhitektuurivaldkonnas. Jutt käib presidendi residentsist Rocca al Mares, Liberty suvemõisa rekonstrueerimisprojekti koostamise hankest.

Eesti riik on seni koostanud projekteerimisvaldkonna hankeid kahel viisil: odavaima hinna alusel või – mõnel õnnelikumal juhul – ka läbi arhitektuurikonkursi. Lugematu arv aastaid on valdkonna erialaliidud juhtinud tähelepanu sellele, et projekteerimishankeid ei tohi koostada odavaimat hinda eelistades.

Sisuliselt tähendab see seda, et tuleb täita standardites nõutud hulgal pabereid, kulutades nendel kajastuva sisu väljatöötamiseks kõige madalamat intellektuaalset potentsiaali ning kõige vähem töötunde. Selliste hangete tulemusena sündinud hooneid oleme kõik näinud. Need ei ole just kütkestavad.

Visuaalselt identiteedilt ja ruumikvaliteedilt sealautadele sarnanevad uued koolimajad ning noortekeskused on kindel märk sellest, et hingega arhitektid on andnud alla ja loobunud jaburhangetel osalemast. Jäänud on vaid isiklikest majanduslikest kaalutlustest lähtuvad projekteerijad. See on erakordselt kurb, kui soovime ikkagi muuta Eesti palet rõõmsamaks, kvaliteetemaks ja funktsionaalsemaks.

Mida tähendab kõnekeelne termin «kvaliteedipõhine hange»? See ongi laialt kasutatud termini «majanduslikult soodsaim hange» tegelik sisu. See tähendab, et läbiviidavas hankes hinnatakse seda, mil viisil tagatakse parima lõpptulemuse saavutamine. Selline hange on isiksustatud. Pakkuja nimetatud isik – arhitekt – on lahenduste väljatöötamisel võtmetegelane.

Parim tegija

Selleks et valmiks parim hoone, hinnatakse konkreetse arhitekti kutsestandardile vastavat kutsetaset, tema varasemaid saavutusi – preemiaid valmisehitatud hoonete eest ning tema visiooni sellest, mil viisil ta tagab, et ka ettevõetav uus töö saab tehtud võimalikult hästi ja see kestaks kaua.

Põhimõtteliselt võib seaduse kohaselt selliselt üles ehitatud hankes hinna küsimisest üldse loobuda. Nii saadaks garanteeritult parim tegija, kes sel ajahetkel soovib tellijale appi tulla. Kui hinda siiski küsitakse, peab kvaliteedipõhises hankes hinna osakaal jääma igal juhul alla poole. Sarnasel viisil on meid ümbritsevates Euroopa riikides kogu aeg toimetatud. Miks siis mitte meil?

Liberty hanke koostamise käigus tõusis esile kaks peamist kitsaskohta. Esiteks – Euroopa direktiivi siseriiklikuks kasutamiseks kohandades on Eesti seaduseandja seda lihtsustanud: teatud võimalusi  teadlikult piiranud ning andnud sellega tõuke lumepallina kasvanud tohuvabohuks avalikus ruumis.

Teiseks – valdkonnast väljaspool olija, olgu selleks rahandusministeerium või Riigi Kinnisvara AS, ei oma piisavat kompetentsi, et analüüsida ja kirjeldada arhitektuuri valdkondlikke väärtusi. Selline kompetents on vaid erialaliitudel. Töö käigus tuli väga selgelt esile vajadus selgemalt sõnastada vaikivalt kokku lepitud väärtused. Näiteks kaardistada, milliste preemiatega Eestis arhitektuuri tunnustatakse ning kuidas see kõik on võimalik üle kanda rahvusvahelisse konteksti.

Täpsemad kriteeriumid

Kindlasti on palju tööd veel ees. Esmalt tuleb tagada, et presidendi kantselei näidatud eeskuju, võimalik väljapääs sellest pimedast hankesoost, mis ei ole toonud rõõmu mitte kellelegi, leviks ka teistele riigiobjektide tellijatele. Tuleb töötada edasi üldiste tingimuste ja kriteeriumide veelgi täpsema ja selgema sõnastuse kallal, et tagada hanke koostamise käigus osalejatele ja hankijatele väiksem töökoormus.

Meid aitab loodetavasti ka uus, 2016. aastal jõustuv riigihankedirektiiv. See sätestab senisest selgemalt, et üheks asjaoluks, millest võib sõltuda pakkumuse soodsus hankija jaoks, on teenust osutavate isikute oskused. Hind ei ole saavutatava kvaliteedi garantii kunagi olnud, oskused reeglina aga küll.

Direktiivi kohaselt võivad hindamiskriteeriumid hõlmata näiteks lepingut täitma määratud töötajate töökorraldust, kvalifikatsiooni ja kogemust, kui see võib oluliselt mõjutada lepingu täitmise kvaliteeti. Direktiivi preambul 94 selgitab, et «selline võib olla olukord näiteks riigihankelepingute puhul, mis hõlmavad intellektuaalteenuseid, nagu konsultatsioonid või arhitektuuriteenused». Loodetavasti hajutab see viimasedki skeptikute kahtlused ning tagab arhitektide tee tagasi riiklike tellimuste juurde. See parandab meie avaliku ruumi kvaliteeti ja pakub rohkem tööd tublidele arhitektidele. Arhitektuur on meid kõiki otseselt mõjutav kõrgkultuuri osa ning selle väärtustamiseks peab sellesse panustama kogu ühiskond.

Taibukas lugeja mõtleb nüüd kindlasti, kuidas ikkagi on nii läinud, et kõik need aastad sirge seljaga riigihangetes igasugu «jama» on korraldatud? Aga pole midagi imestada – Eesti riigis tegeleb ehitatava keskkonna planeerimise ja suunamisega riigi tasandil ligi 400 ametnikku.

Arvake, kui palju nendest on arhitekte? Kaks!

Juba seitse aastat on Eesti Arhitektide Liit kõnelenud riigiarhitekti institutsiooni vajalikkusest. Oleme aastate vältel tõstnud esile, et ruumilise arengu suunamisel on vajalik riigi aktiivsem, terviklikum ja läbimõeldum tegevus. Senine planeerimise ja arhitektuurialane kompetents riigi tasandil on killustatud ja laialipaisatud ning puudub seda ühendav üksus.

Riigiarhitekt

Planeerimine toimub siseministeeriumi juures, loodusliku keskkonnaga seonduv ja ehitamine looduskaitsealadel – keskkonnaministeeriumis, ehitustegevusega seonduv – majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, arhitektuur kui kunst – kultuuriministeeriumis, riigimaa planeerimine – maa-ametis ja keskkonnaministeeriumis ning riigile ehitiste tellija on AS Riigi Kinnisvara või muu riigivara valitseja. Pole lootustki, et ilma suunamiseta tekiks kõigi nende asutuste peale kokku terviklik lähenemine keskkonnale.

Lahendusena on arhitektide liit välja pakkunud kompetentsikeskuse loomise, institutsiooni nimega «riigiarhitekt». Ettepanek, mille osas oleme silmas pidanud eeskätt ministeeriumidevahelist nõuandvat institutsiooni, mitte suurt «käskivat-keelavat» bürokraatiamasinat, millega kaasnevad suured kulud. Tahame ju, et Eesti oleks ilusam, mitte keerulisem ja ahistavam.

Nn üleminekuvalitsuse ametisse astumisega tekkis korraks lootus, et see eesmärk ka täitub. Pingelise selgitustöö tulemusena olime saavutanud isegi sellele viitava punkti koalitsioonilepingus. Õhus oli värskeid tuuli. Paraku läks, nagu alati – teisiti. Selgus, et ka sellel valitsusel polnud kavas kuulata ei rahva ega ekspertide häält. Isiklikult paneksin siin ühte patta nii töövõimereformi, üle 1000-euroste maksete deklareerimise, lubatud promillimäära meresõitja veres kui ka pereväärtuste temaatika.

Seepärast ei tasu imestada, et kui arutlusele tuli planeerimisseadus, esitasid vastuväite kõik, keda see seadus kuidagigi puudutab – alates arhitektide liidust, planeerijate ühingu ja linnade liiduga lõpetades. Siiski otsustas valitsus ka selle seaduse vastu võtta. Loomulikult ilma riigiarhitektita.

Majanduskomisjoni esimeest, reformierakondlast Deniss Boroditšit tabas raadios sellel teemal kõneldes suisa amneesiahoog – kuidas muidu seletada, et talle ei meenunud ükski paljudest pöördumistest ja ettepanekutest, mida Eesti Arhitektide Liit sel teemal oli teinud ja mis kindlasti pidid ka tema laualt läbi käima. Mälu värskendamiseks edastati talle ja teistele seotud isikutele kogu materjal veel kord.

Presidendi mõttekoja kärajatel tegi Jüri Raidla ettepaneku: «Selle asemel et rääkida vastuvõetud eelnõude arvust, tuleks kõnelda, mitu protsenti suurenes eestlaste toetus oma riigile. Samuti tuleks arutada, kui mitu olulist riigielu tähtsat küsimust sai lahendatud niimoodi, et enamik Eesti inimesi selle üle rõõmu tunneb.» Lisaksin siia hulka omalt poolt ka rõõmu kvaliteetse avaliku ruumi üle, taas Jüri Raidla sõnadega: «Riikide konkurentsis väiksuse eest halastuspunkte ei anta.»

Eesti Arhitektide Liidu üldkogul noore arhitekti preemiat üle andes sõnas president Toomas Hendrik Ilves, et arhitektil peab olema lisaks julgusele luua ka julgust ja jõudu oma ideede ja loomingu eest seista. Et meie töö on justkui rahvahariduslik igapäevane selgitus, mis peab aitama kaasaegsed lahendused inimesteni. Meile kõigile on vaja avaramat pilku, lennukat mõtet ja soovi oma riiki paremaks muuta. Nii selle osas, mis silma paistab, kui ka selles, mida kohe ei näe, aga kui nägema hakkad, siis tahad näha.